Hormoonid

Hormooni nimi	Lühend	Liik	Kude	Rakud, mis produtseerivad	Retseptor	Sihtmärk rakk/elund	Hormooni mõju
Adrenaliin		Aminohappehormoon	Neerpealisesäsi	Kromafiinrakud		Maks, veresooned, süda, rasvarakud, maorakud	Vere glükoositaseme tõstmine: Adrenaliin intensiivistab lihastes ja maksas glükoenolüüsi ja glükoneogeneesi (adrenaalne hüperglükeemia) ning pärsib glükogeeni sünteesi. Ta soodustab glükagooni sekretsiooni ja pärsib insuliini sekretsiooni. Et adrenaliin stimuleerib ka glükolüüsi lihasrakkudes (ATP tootmine) ja rasvkoes lipolüüsi ja maksas proteolüüsi, on tema summaartoime suunatud liikumisaktiivsuseks (ka stressiks) vajaliku energia tagamisele. Nii tõusebki adrenaliini toimel südamelöögisagedus ja tugevneb löögijõud, paraneb erutusjuhtivus ja erutuvus. Stimuleerib hapniku tarbimist, rasvhapete vabanemist rasvkoest, tõstab vabade rasvhapete taset veres. Laiendab lihaseid varustavaid veresooni, pärsib gastrointestinaalne motoorika, laienevad bronhid.
Adrenokortikotroopne hormoon, kortikohormoon	AKTH	Valk	Hüpofüüsi eessagar	kortikotroobid	AKTH retseptor	Neerupealise koor	Stimuleerib neerupealisekoore hormoonide, eeskätt kortisooli, sünteesi ja sekretsiooni.

Meditsiini ajaloost veidikene III

VANA-AJA MEDITSIIN

Vana-India

Infot on saadud veedadest- Rigvedast ja Atharvavedast ja mõnedest veel. Rigvedas on juttu 3 tõsisest haigusest: pidalitõbi ehk leepra, tiisikus ehk tuberkuloos ning verejooks. Sisaldab veel informatsiooni maagiliste võtetega ravimise tekste. Seega ka Indias oli päris levinud religioossed haiguste selgitused üleloomulike jõudude poolt. Atharvavedas on juttu praktiliste oskuste koha, kus õige ravimtaimede kasutamine pidi avaldama toimet kurjade vaimude vastu. Aja jooksul hakkasid muutuma haiguste põhjused. Ajuvedas nimetati juba 4 vedeliku tasakaalu. Ajurvedas sisaldab 120 kirurgilise instrumendi kirjelduse. Vana-India arstid oskasid lasta aadrit, teha amputatsioone, songalõikust, laparotoomiat, katarakti kõrvaldada, näo plastilisi operatsioone, oskasid teha jala-ja peapöördeid, kraniotoomia ja embrüotoomia operatsioone. Roomlase C. Celsiuse järgi oli ka Ajurvedas ära toodud põletiku 5 tunnust (punetus, turse, temperatuuri tõus, valu ja funktsiooni häire).
Anatoomia teadmised oli puudusid usulised keelud lahkamiseks. Kahjuks oli probleemiks tehnika, kuidas lahati. Esmalt pesti surnukeha puhtaks, siis pandi 10 päevaks jooksva vee alla ning seejärel hakati harjade abil kiht-kihi kaupa lahkama. Seeläbi saadi teada, et inimkehal on 7 kihti nahka, 500 lihast, 900 sidet, 300 luud, 107 liigest, 40 peamist vere- ja limasoont, millel on 700 haru, 24 närvi, 9 meeleorganit, 3 mahla (lima, pneuma, sapp). Mõned kehaosad, nagu peopesad, jalatallad ja kubemepiirkond, toodi välja erilistena ja nende kahjustusi peeti ohtlikuks inimelule.

Meditsiini ajaloost veidikene II

VANA-AJA MEDITSIIN

Mesopotaamia/Sumeri

Info pärineb savitahvlitelt, mis on kirjutatud kiilkirjas. Tekstid algasid sõnadega: "Kui inimene on haige..." ja lõppeb: "... ja ta saab terveks." Sumerid tundsid retsepte, mis jagunesid mähisteks, seespidisteks ja välispidisteks.  Retseptide tekstid olid lakoonilised, näiteks ühel retseptil on kirjas: "Sõeluda ning hoolikalt kokku segada kilpkonna kilbi pulber, naga taime võsud, sool ja sinep, pesta haiget kohta kange õllega ja kuuma veega ning hõõruda valmistatud seguga, seejärel võida taimeõliga ning katta peenestatud nuluokstega." Retseptide uurimisest on välja tulnud, et peamisteks ravivahenditeks olid ravimtaimed:  sinep, tüümian, mänd, puuviljad (ploom, pirn, viigipuu), paju, nulg. Samuti pole tahvlitel pole mainitud deemoneid ja jumalaid ega loitse.

Meditsiini ajaloost veidikene I

VANA-AJA MEDITSIIN

Vana-Egiptus

Enamik informatsiooni pärineb Uue-Riigi ajajärgust. Sealt on säilinud meile teada olevad papüürused. Vanimaks haiguse kirjelduseks on Neferirkare hauasammas, kuhu on kirja pandud, et suri äkki. Sellest saab järeldada, et tegemist võis olla müokardi infarkti  või insuldiga.  Üldse on leitud 10 papüürust, mis on säilinud osaliselt või täielikult. Kõik need on pühendatud arstikunstile. Kahuni papüürus, mis on üks vanimaid, soovitab ravimeid ja empiirilisi ravimeetodeid ning ei sisalda peaaegu üldse religioosseid soovitusi. Hiljem lisandusid papüürustele maagiliste rituaalide soovitused ning päris hilised on täis religiooset müstikat ning maagiat koos loitsudega. Haigusi seletati kurja vaimu kehasse tungimisega, kuid samas tunnistati  loomulike põhjendusi. Egiptlased teadsid sooleparasiitide seotust haigustega.

Coffin-Sirise sündroom

Tekkemehhanism

Coffin-Sirise sündroom on heterosügootse mutatsiooniga geneetiline haigus, mis tuleneb geeniveast ühes geenis viiest (ARID1A, ARID1B, SMARCA4, SMARCB1, SMARCE1). Haigus kandub üle autosoom-domintantsel viisil, kuid kõige sagedamini on põhjuseks uusmutatsioon.

Leberi pärilik oftalmoneuropaatia

Tekkemehhanism

LHON on geneetiliselt heterogeenne haigus. Vähemalt kolm mtDNA punktmutatsiooni on kindlalt tuvastatud kui LHON-haiguse põhjustajad. Nn primaarmutatsioonid ND4/11778; ND1/3460 ja ND6/14484 on kõik I kompleksi allüksuste väärmõtte- mutatsioonid ning enamasti homoplasmilised. Siiski on ka teada suguvõsasid, kus kliinilise uuringu põhjal on Leberi haigus olemas, ent primaarmutatsiooni ei ole leitud.

Usheri sündroom

Usheri sündroom klassifitseeritakse kliiniliste nähtude põhjal kolmeks alatüübiks. I alatüübi patsiendid on sünnipäraselt kurdid ja neil on tasakaaluelundi funktsioonihäire. Usheri II alatüübi korral on kuulmisvaegus kergem ja patsiendid suudavad suhelda kuulmisaparaadi vahendusel. III alatüübi korral on kuulmisvaegus progresseeruv ja lapsena rääkima õppinud patsiendid hiljem kurdistuvad. Nägemispuue on eri haigustüüpide korral praktiliselt ühesugune. Patsientidel esineb juba lapsena kanapimedust ja elektroretinograafia meetodil mõõdetav võrkkesta elektriline regulatsioon on nõrgenenud. Koolieas ahenevad nägemisväljad ja lõpuks säilib vaid keskne nägemine, mis viib nn torunägevusele. Oftalmoskoopias on näha võrkkesta ääreosadesse kogunenud pigmenti.

Täiskasvanu neerude polütsüstiline haigus

Tekkemehhanism

Neerude polütsüstilise haiguse geen paigutati 1985.aastal kromosoomipiirkonda16p13, kus 1994. aastal õnnestus tuvastada PKD1-geen. Umbes 10 protsenti haigusjuhtudest tuleneb kromosoomipiirkonnas 4q13-23 leitud PKD2-geeni mutatsioonidest ning on võimalik, et mõnes suguvõsas põhjustab haigestumist ka kolmas, seni tundmatu geen. Pärandumisviis on autosoomne dominantne.

Tsüstiline fibroos

Tekkemehhanism

Tsüstilist fibroosi põhjustav CFTR-geen avastati 1989.aastal kromosoomipiirkonnas 7q31 ja selle mutatsioone teatakse juba üle 1000. Mutatsioonidest tuntuim on kolme aluse deletsioon F508del, mis mõnel rahval, näiteks taanlastel, on haigust põhjustavaks mutatsiooniks peaaegu 90 protsendil juhtumitest. Soomes on selle mutatsiooni osakaal umbes 45 protsenti. CFTR-geeni toodetav valk toimib rakumembraani kloriidikanaline, mille häirumine raskendab kloriidi ja vee kulgu läbi rakumembraani. Tsüstilist fibroosi põdevatel patsientidel avaldub see erakordselt viskoossete eksokriinnäärmesekreetide tekkena, mis ummistavad peenikesi bronhe ja kõhunäärmejuhasid ning tekitavad seega vaevusi.

Retti sündroom

Tekemehhanism

Retti sündroom tuleneb X-kromosoomi pikas õlas paikneva MECP2-geeni mutatsioonist. Haiguse ebatüüpilistes vormides kirjeldatakse ka X-kromosoomi lühikeses õlas paikneva CDKL5-geeni mutatsioonist. Pärandumisviisi tõttu esineb seda ka peaaegu erandlikult tüdrukutel. Poistel põhjustab see juba lootestaadiumis või vastsündinuna surma. Erandi moodustavad need kirjanduses mainitud meessoost patsiendid, kellel on kas Klinefelteri sündroom (47 XXY) või mutatsiooni mosaiikne vorm. Kuna enam kui 99 protsendil juhtudel põhjustab haigust uusmutatsioon või ükskõik kumma vanema iduliinimosaiiksus, on selle avaldumisrisk haige lapse õdedel-vendadel alla 1 protsendi. Kui lapsel tuvastatud mutatsioon, saab järgmise raseduse ajal teha platsenta mutatsiooniuuringu, kui vanemad pärast pärilikkusnõustamist seda soovivad. Pärandumisviis on X-kromosoomne dominantne.

Praderi-Willi sündroom

Tekkemehhanism

Praderi-Willi sündroom on kaasasündinud arenguhälve, mis on tingitud haigusgeeni asukohast 15. kromosoomis ja nende erilaadne verming vanemate meioosis. Praderi-Willi sündroomi tekitab 15q11.2-13 emapoolselt mittetoimivaks vermunud ehk ainult isalt pärituna aktiivsete geenide puudumine või inaktiivsus. Praderi-Willi sündroomi avaldumisrisk sõltub tekkemehhanismist. Kui põhjuseks on deletsioon või UPD, imprintingkeskuse või UBE3A- geeni uusmutatsioon või uus kromosoomimuutus, on see alla 1 protsendi, ent 50 protsenti, kui tegemist on emmalt-kummalt vanemalt päritud imprintingukeskuse või emalt päritud UBE3A-geeni mutatsiooniga. Pärilikke kromosoomsete muutuste avaldumisrisk on varieeruv. Pärandumisviis sõltub tekkemehhanismist.

Neurofibromatoos I (NF 1)

Tekkemehhanism

Neurofibromatoosi tavaline vorm, neurofibromatoos tüüp I on dominantselt päranduv haigus, millele on väga iseloomulik sümptomite mitmekesisus ja polümorfsus.

Kromosoomipiirkonnas 17q11.2 teatakse NF1-geeni, kus tuvastatud arvukalt erinevaid mutatsioone. Selle geeni toode neurofibromiin toimib rakkude kasvu reguleeriva tegurina.

Müotoonilised düstroofiad

DM (dystrophia myotonica) 1 ja DM 2 on polümorfsed progresseeruvad haigused, mille sümptomeid esineb lihastes, silmades, südames, sisenõrenäärmetes, soolestikus ja kesknärvisüsteemis.

Tekkemehhanism

DM 1 tuleneb 19. kromosoomi pikas õlas paikneva DMPK-geeni CTG- trinukleotiidsete korduste arvu suurenemisest. 50-150 kordust võivad põhjustada kerge, hilise algusega haiguse. Klassikalises vormis on kordusi sadu ja kaasasündinud vormis üle tuhande. Kordusjärjestuste piirkonna pikenemiskalduvuse tõttu avaldub DM 1 sageli nooremas põlvkonnas raskemal kujul ja lööb välja varem kui vanemas põlvkonnas (antitsipatsioon). Nii juhtub see eriti emalt päritava DM 1 vormiga.

DM 2 põhjuseks on vohav CCTG kordusjärjestusepiirkond 3. kromosoomi pikas õlas paikneva ZNF9-geeni esimeses intronis. Tervetel on järjestuste kordusi 11-26 ja patsientidel 75-11 000. Erinevalt DM 1 vormist see piirkond lapsele pärandudes märgatavalt ei suurene. Pärandumisviis on autosoomne dominantne. Müotoonilisi düstroofiaid põhjustavad mutatsioonid mõjutavad ja teiste geenide toimimist, mis omalt poolt selgitab haiguste mitmeid sümptomeid. Klassikaline DM 1 algab 20-30 aasta vanuses.

Marfani sündroom

Tekkemehhanism

Suurema osa Marfani sündroomi juhtude põhjus on kromosoomipiirkonnas 15q21.1 asuva fibrilliinigeeni (FBN1) mutatsioon. Lisaks tingivad mõned FBN1-geeni mutatsioonid veidi teistsuguse haiguspildi ning mõne Marfani sündroomi meenutava seisundi taga on teise geeni FBN2 mutatsioonid. Marfani sündroom on autosoomselt dominantselt päranduv haigus. Uusmutatsioone on tõenäoliselt 15-30 protsenti haigusjuhtudest.  Mutatsiooni tulemusena tekib dominantne negatiivne efekt, see tähendab et struktuurilt vigane fibriliin takistab rakuväliste mikrofibrillide moodustumist. FBN1-geen on suur ja mutatsioonidiagnostika töömahukas.Seega tuleb sündroomi diagnoosimisel ikka veel toetuda kliinilistele sümptomitele ja andmetele.

Köberskleroos

Tekkemehhanism

Praegu teatakse kahte köberskleroosiga seotud geeni: kromosoomis 9 asuv hamartiinvalku tootev TSC1-geen ja kromosoomis 16 asuv tuberiini tootev TSC2-geen. TSC2-geeni mutatsioonist põhjustatud tõve korral on arenguhäireid sagedamini. Nendes suurtes geenides on leitud sadu seda haigust põhjustavaid mutatsioone, seetõttu on iga patsiendi mutatsiooni tuvastamise äärmiselt töömahukas ja alati see ei õnnestugi. Uus geenimutatsioon on köberskleroosi põhjuseks 80-90 protsendil haigetest.

Infantiilne neuronaalne tseroidlipofustsinoos INCL

Tekkemehhanism

PPT-geen kromosoomis 1p32. Palmitoüül-proteiin-tioesteraasi (PPT) ensüüm, mis muundab valkude rasvhappefragmente. INCL põhimutatsioon 364A> T


Diagnoosimine

INCL'i diagnoosimine põhineb kliinilistel nähtudel, milleks on kiiresti progresseeruv psühhomotoorse arengu taandumine 6-12 kuu vanuses, nägemise nõrgenemine ning krambihood. Need viivad tavaliselt haiguse jälile. Geeniuuringuga saab diagnoosioletust peaaegu alati kinnitada, kuna 98 protsenti patsientidest on INCL põhimutatsiooni kandjad. Ka pärasoole limaskesta koeproovis on tuvastatud lipofustsiinivakuoolid kinnitavad diagnoosi, aga geeniuuring on limaskestauuringu tähtsust vähendanud. Geeniveauuring platsentaproovist võimaldab loote diagnoosimist ja DNA-analüüsi abil saab tuvastada ka haigusgeeni kandjaid. Molekulaargeneetilised uuringud on näidanud, et kliiniliselt üksteisega sarnanevad retsessiivselt päranduvad lipofustsioonid on geneetiliselt heterogeensed ehk teisiti öeldes eri geenide vigadest põhjustatud.

Kaasasündinud nefroos CNF, NPHS1

Tekkemehhanism

NPHS1-geen kromosoomis 19q13.1. Põhimutatsioon on CT deletsioon. Nefriinvalk ei toimi või puudub. CNF avaldub juba looteperioodil vähemalt raseduse teisest trimestrist alates.

Diagnoosimine

Seda saab tuvastada alfafetoproteiini sisalduse suurenemise järgi lootevees ja ema seerumis. Enne DNA-diagnostika väljatöötamist diagnoositi CNF'i lootevee AFP sisalduse kasvu järgi, aga DNA diagnostika põhjal on selgunud, et AFP sisaldus võib suureneda ka nende raseduste korral, kus loode on haigusgeeni terve kandja.

Incontinentia pigmenti (X-liiteline dominantne genodermatoos)

Teada olevalt on NEMO-geenil programmeeritud rakusurmaga seotud ülesanded. On oletatud, et rakud, kus toimivat NEMO-geeni ei ole, surevad. See selgitaks asjaolu, et poiss-idulastel on haigus surmav ning et tüdrukutel on valdavas osas rakkudest normaalne X-kromosoom. Suguvõsauuringute valguses näib haiguse pärilik vorm päranduvat X-kromosoomselt dominantselt sel kombel, et põhjustab tüdrukute haigestumist, kuid poistel on haigus juba surmav looteeas. Sellisele järeldusele on jõutud seetõttu, et haiged on peaaegu eranditult tüdrukud ja perekondades on eeldavatest vähem poisslapsi. On andmeid, et mõnikord esineb seda haigust ka poistel, aga vähemalt osa neist on põdenud Klinefelteri sündroomi, tähendab, et sarnaselt tüdrukutega on neil on olnud ühes kromosoomis terve alleel.

Huntingtoni tõbi

Tekkemehanism

Huntingtoni tõbi tuleneb 4. kromosoomi lühikeses õlas paikneva geeni (HD-geeni) CAG kordusjärjestuste suurest arvust. Täiskasvanutel põhjustab avalduvat haigust kordusjärjestuste arv 36-56. Noorukieas algaval haigusel on üle 60 kordusjärjestuse. Kordusjärjestuspiirkonna ebapüsivuse tõttu algab Huntingtoni tõbi nooremas põlvkonnas sageli varem ja progresseerub kiiremini kui vanemas põlvkonnas (antitsipatsioon). Raskem progresseerumine toimub siis, kui haigus on isalt pärandunud.

Fragiilse X'i sündroom

Fragiilse X'i ehk hapra X'i sündroom on kõige levinum üksikgeeni mutatsioonist tulenev vaimse arengu mahajäämust põhjustav haigus, mis on oma nime saanud patsientide kromosoomipiirkonna struktuuri järgi. 

Premutatsioon ehk eelmutatsioon FMR1 geeni CGG kordusjärjestuspiirkond ebapüsiv, kuid geen on ikkagi aktiivne ja avaldub isegi tugevamini kui normaalne geen. Muutus ei põhjusta arengupuuet ega muid fragiilse X'i sündroomi sümptomeid, kuid osal premutatsiooni kandjatel kujuneb pärast 50ndat eluaastat FXTAS sündroom (fragiilseX-i sündroomiga seotud treemor-ataksia sündroom). FXTAS põhitunnusteks on intentsionaalne treemor, ataksia, parkinsonism, kognitiivne taandareng, neuropaatia ja psühhiaatrilised kaebused. Täismutatsioonis on geen inaktiveerunud ja geenitoode puudub. Kui laps pärib mutatsiooni emalt, saab ta selle sugupoolest sõltumata 50. protsendilise tõenäosusega. Täismutatsioon pärandub emalt alati täismutatsioonina. Premutatsioon muutub täismutatsiooniks seda suurema tõenäosusega, mida enam kordusi selles on. Poistel tekitab täismutatsioon alati haiguse. X-kromosoomi inaktivatsiooni juhuslikkusest tingituna on pooled täismutatsiooni pärinud tüdrukud sümptomiteta, neljandik kerge ja neljandik raskema vaimse arengu mahajäämusega. Isalt pärandub tütardele alati geen. Sõltumata sellest, kas isa kannab eel-või täismutatsiooni, pärib tütar selle premutatsiooniga. Fragiilse X'i sündroom võib olla ka mosaiikne, kui patsiendi mõnes rakus on eelmutatsioon, mõnes täismutatsioon. Mosaiikvormilise fragiilse X'i sündroomi sümptomid on kergemad kui klassikalise haiguse omad. Pärandumisviis on X-kromosoomne dominantne