VANA-AJA MEDITSIIN
Vana-Egiptus
Enamik informatsiooni pärineb Uue-Riigi ajajärgust. Sealt on säilinud meile teada olevad papüürused. Vanimaks haiguse kirjelduseks on Neferirkare hauasammas, kuhu on kirja pandud, et suri äkki. Sellest saab järeldada, et tegemist võis olla müokardi infarkti või insuldiga. Üldse on leitud 10 papüürust, mis on säilinud osaliselt või täielikult. Kõik need on pühendatud arstikunstile. Kahuni papüürus, mis on üks vanimaid, soovitab ravimeid ja empiirilisi ravimeetodeid ning ei sisalda peaaegu üldse religioosseid soovitusi. Hiljem lisandusid papüürustele maagiliste rituaalide soovitused ning päris hilised on täis religiooset müstikat ning maagiat koos loitsudega. Haigusi seletati kurja vaimu kehasse tungimisega, kuid samas tunnistati loomulike põhjendusi. Egiptlased teadsid sooleparasiitide seotust haigustega.
Enim informatsiooni annavad meile Ebersi ja Smithi papüürus, mõlemad on teadlaste arvates kuulunud samale isikule. Smithi papüürust peetakse palju vanema koopiaks ja pole ka välistatud, et selle on algselt on koostanud legendaarne arst Impotep. Muumiate abil on kindlaks tehtud, et levinud olid liigeste- ja luudehaigused, lõualuu- ja hammaste kahjustused, paljud infektsioonid.
Egiptlased uskusid sügavalt hauatagusesse ellu ning arvati, et pärast surma on hing surnu juures, kuid vahepeal võib ta ära käia jumalate juures. Inimese teisik ehk elujõud elab maa kirstus. Sellepärast palsameeriti surnukehi, kuid seda said lubada vaid rikkamad. See soodustas anatoomiateadmiste levikut. Egiptlased tundsid suuremaid organeid-peaaju, süda, neerud, lihased. Nad arvasid, et ajukahjustus kutsub esile haigusi muudes kehapiirkondades. Egiptlased kirjeldasid ka esimesena aju. Tähtsaks peeti südant, kust veresooned lähevad mööda keha laiali.
Palsameerimine oli väga peen kunst, mida oskasid ja tegid vaid vähesed. Üks palsameerimine kestis kuskil 70 päeva. Palsameerija võttis välja siseorganid (tehes umbes 10cm pikkuse sisse lõike), välja arvatud südame, sest seal paiknes väidetavalt tunded. Iga elund puhastati ära ning kõhuõõs samuti ning eemaldati veel pehmed koed. Seejärel konksuga läbi nina võeti välja aju. Nüüd oli õige aeg puhastada kõik elundid hoolikalt ära ja panna nad 30 päevaks naatriumoksiidi sisse, millel oli kuivatav toime. Pärast 30 päeva võttis palsameerija surnu välja ja töötles iga organi ning keha uuesti läbi ainetega. Nüüd saabus kätte aeg, kus sai siseelundid keerata lina sisse ja asetada tagasi kõhuõõnde ja pani veel mõnda täiteainet, et kenam oleks ja poleks ära vajunud sisse kõht. Haav õmmeldi kinni. Kuna kuivamisel vesi väljus nahast, siis selle paremaks välja nägemiseks tehti naha sisse väike sisselõige ning pandi riidetükk sinna. Nii tehti kogu kehaga, seal hulgas ka näoga. Suhu pandi vajadusel täitematerjali, et näeks loomulikum välja. Kui kõik oli korrastatud, värviti surnu ära (vahel kogu keha, vahel ainult nägu). Naised kollase värviga, mehed punasega. Nüüd hakkab järgmine pikem töö-mähkimine. Iga jäse eraldi ja tihedalt mähiti ära ja seejärel keha. Keha sai nüüd tagastada perekonnale.
Osa informatsiooni egiptlase kohta pärineb ka rändajate üleskirjutustest. Vana-Kreeka ajaloolane Herodotos kirjutas: "Oma magu nad puhastavad igas kuus kolm päeva järjest võttes lahtistavaid vahendeid ja säilitavad tervist oksendamisvahendite ja klistiiriga" Ravimite kohta käis reegel, et peab olema võimalikult halva lõhna ja maitsega, et deemonid välja ajada.
Hügieeni kohta Herodotos on lausunud: "Egiptlased joovad ainult vasknõudest, mida nad iga päev puhastavad. Riideid kantakse alati värskelt pestult, mis nõuab suurt tööd. Preestrid lõikavad üle päeva kehalt karvu, et vältida täisid ja muid parasiite. Preestri riietus on lihtne, jalanõud papüürusest. Preestrid pesevad end 2 korda päevas ja 2 korda öö jooksul. "
Spetsialiseerumine oli Egiptuses väga levinud. Herodotos kirjutas oma ajalooraamatus: "Meditsiiniga tegelemine on jaotatud nii, et iga arst on vaid ühe haiguse ravija. Maa on puupüsti arste täis; neid on silmade, pea, hammaste ja siseelundite haiguste ravimise jaoks, ja iga ettekujutatava haiguse jaoks on oma"
Maailm koosnes neljast elemendist- veest, maast,õhust ja tulest. Siit edasi tekkis teooria, et inimekeha koosneb samadest elementidest ning koos sellega tekkis teooria pneumast-õhus leiduvast, peamiselt nähtamatust ja keerulisest ainest, mis sissehingamisel satub kopsudesse ja sealt edasi südamesse ja vereringesse. Kui inimene jäi haigeks, siis muutusid vere ja pneuma omadused. Ravi oligi seoses selle mõtteviisiga. Eesmärgiks oli saada halb veri välja, samuti peeti röhitsust heaks asjaks, kuna nii halb õhk lahkub organismist. Laialdaselt kasutati higistamis-ja oksendamisvahendeid, valuvaigisteid, diureetikume ning loomulikult aadrilaskmine (ehk verelaskmine).
Ebersi papüürust loetakse sisehaiguste ja arstirohtudega ravimise entsüklopeediaks, kuna sisaldas 900 retsepti. Retseptid koosnevad väga paljudest koostisosadest, enamasti taimedest, harvem loomseid ning mineraalseid koostisosi. Kõik retseptid lõppevad õpetusega, et kuidas võtta ja valmistada. Papüürusel on kirjas kosmeetilistest vahenditest, et kuidas habet ajada, nahavärvi muuta, värvida juukseid, teha juukseid tugevamaks, naised värvisid ka huuli ning põski. Silmi kaitsti pasta abil ja anti silmadele mandli kuju.
Levinud olid parasiit- ja nakkushaigused. Üheks tõestuseks on rõugearmid Ramses II näol. Katku tekitajaid on leitud muumiatest. Silmahaigustest teati kõõrdsilmsust, halli kaed, halba nägemist ja sidekesta põletik. Tänapäeva mõistes on ravivõtted väga ebatavalised, näiteks halba nägemist raviti sea silmavedeliku ning mee seguga, mida manustati kõrva. Loits oli aga näiteks juures kõõrdsilmsuse ravi juures, kus pidi lausuma peale kilpkonnaajudest tehtud võide peale määrimist: "Olen teinud eeskirjade järgi ja võtnud ravimit: Krokodill on nõrk ja võimetu“
Smith papüürusel on hästi kirjeldatud inimese kehaehitust ning operatiivset ravi. Sealt puudub müstika ning maagia. Sõjaväearstid saatsid sõjaväge ning said unikaalset informatsiooni vigastustest. Nad kasutasid ravimiseks haavade sidumist, amputatsioone, kastreerimist, ka operatsioone jäsemete traumade puhul. Luumurdude korral kasutati puust lahaseid ning tõrvaga immutatud linasest kangast sidemeid. Kõik traumad jagati ravitavaks, kahtlaseks ja lootusetuks. Antakse veel soovitusi käitumiseks raseduse puhul ehk kuidas määrata raseduse kestust ning naise sünnitamise valmidust. Kirjeldatakse halvatusi, pea-ja seljaaju tähtsust. Teatakse, et aju vigastamisel hävib kogu keha.
Hambaravi oli Egiptuses levinud ja kasutatud. Samas olid ravimeetodid paiksed ning ei katkestanud haiguse edasist arengut. Kasutati pastasid ning lahuseid, mis tegid hambaid tugevamaks, ravisid igemepõletikku ning võtsid ära valu. Hammastega olevaid hädasid seostati tõukudega ja ussidega, kelle elupaigaks on hambad. Muumiate uurimine on näidanud, et levinud oli väga raske luupõletik, mis viis hammaste välja langemiseni.Tegelikuks hammaste lagunemise põhjuseks arvatakse olevat leiba, mis sisaldas liiva ja see kiirendas kulumist. Vahel olid hambad nii kulunud, et järel olid vaid hambakontsud, mis ulatusid napilt üle igemete.
Arst pidi ütlema ühe lause kolmest, kui patsient läbi vaadatud:
-see on haigus, mille ma suudan välja ravida
-see on haigus, mille ma võib-olla suudan välja ravida
-see on haigus, mida ma ei suuda ravida
Enamik informatsiooni pärineb Uue-Riigi ajajärgust. Sealt on säilinud meile teada olevad papüürused. Vanimaks haiguse kirjelduseks on Neferirkare hauasammas, kuhu on kirja pandud, et suri äkki. Sellest saab järeldada, et tegemist võis olla müokardi infarkti või insuldiga. Üldse on leitud 10 papüürust, mis on säilinud osaliselt või täielikult. Kõik need on pühendatud arstikunstile. Kahuni papüürus, mis on üks vanimaid, soovitab ravimeid ja empiirilisi ravimeetodeid ning ei sisalda peaaegu üldse religioosseid soovitusi. Hiljem lisandusid papüürustele maagiliste rituaalide soovitused ning päris hilised on täis religiooset müstikat ning maagiat koos loitsudega. Haigusi seletati kurja vaimu kehasse tungimisega, kuid samas tunnistati loomulike põhjendusi. Egiptlased teadsid sooleparasiitide seotust haigustega.
Enim informatsiooni annavad meile Ebersi ja Smithi papüürus, mõlemad on teadlaste arvates kuulunud samale isikule. Smithi papüürust peetakse palju vanema koopiaks ja pole ka välistatud, et selle on algselt on koostanud legendaarne arst Impotep. Muumiate abil on kindlaks tehtud, et levinud olid liigeste- ja luudehaigused, lõualuu- ja hammaste kahjustused, paljud infektsioonid.
Egiptlased uskusid sügavalt hauatagusesse ellu ning arvati, et pärast surma on hing surnu juures, kuid vahepeal võib ta ära käia jumalate juures. Inimese teisik ehk elujõud elab maa kirstus. Sellepärast palsameeriti surnukehi, kuid seda said lubada vaid rikkamad. See soodustas anatoomiateadmiste levikut. Egiptlased tundsid suuremaid organeid-peaaju, süda, neerud, lihased. Nad arvasid, et ajukahjustus kutsub esile haigusi muudes kehapiirkondades. Egiptlased kirjeldasid ka esimesena aju. Tähtsaks peeti südant, kust veresooned lähevad mööda keha laiali.
Palsameerimine oli väga peen kunst, mida oskasid ja tegid vaid vähesed. Üks palsameerimine kestis kuskil 70 päeva. Palsameerija võttis välja siseorganid (tehes umbes 10cm pikkuse sisse lõike), välja arvatud südame, sest seal paiknes väidetavalt tunded. Iga elund puhastati ära ning kõhuõõs samuti ning eemaldati veel pehmed koed. Seejärel konksuga läbi nina võeti välja aju. Nüüd oli õige aeg puhastada kõik elundid hoolikalt ära ja panna nad 30 päevaks naatriumoksiidi sisse, millel oli kuivatav toime. Pärast 30 päeva võttis palsameerija surnu välja ja töötles iga organi ning keha uuesti läbi ainetega. Nüüd saabus kätte aeg, kus sai siseelundid keerata lina sisse ja asetada tagasi kõhuõõnde ja pani veel mõnda täiteainet, et kenam oleks ja poleks ära vajunud sisse kõht. Haav õmmeldi kinni. Kuna kuivamisel vesi väljus nahast, siis selle paremaks välja nägemiseks tehti naha sisse väike sisselõige ning pandi riidetükk sinna. Nii tehti kogu kehaga, seal hulgas ka näoga. Suhu pandi vajadusel täitematerjali, et näeks loomulikum välja. Kui kõik oli korrastatud, värviti surnu ära (vahel kogu keha, vahel ainult nägu). Naised kollase värviga, mehed punasega. Nüüd hakkab järgmine pikem töö-mähkimine. Iga jäse eraldi ja tihedalt mähiti ära ja seejärel keha. Keha sai nüüd tagastada perekonnale.
Osa informatsiooni egiptlase kohta pärineb ka rändajate üleskirjutustest. Vana-Kreeka ajaloolane Herodotos kirjutas: "Oma magu nad puhastavad igas kuus kolm päeva järjest võttes lahtistavaid vahendeid ja säilitavad tervist oksendamisvahendite ja klistiiriga" Ravimite kohta käis reegel, et peab olema võimalikult halva lõhna ja maitsega, et deemonid välja ajada.
Hügieeni kohta Herodotos on lausunud: "Egiptlased joovad ainult vasknõudest, mida nad iga päev puhastavad. Riideid kantakse alati värskelt pestult, mis nõuab suurt tööd. Preestrid lõikavad üle päeva kehalt karvu, et vältida täisid ja muid parasiite. Preestri riietus on lihtne, jalanõud papüürusest. Preestrid pesevad end 2 korda päevas ja 2 korda öö jooksul. "
Spetsialiseerumine oli Egiptuses väga levinud. Herodotos kirjutas oma ajalooraamatus: "Meditsiiniga tegelemine on jaotatud nii, et iga arst on vaid ühe haiguse ravija. Maa on puupüsti arste täis; neid on silmade, pea, hammaste ja siseelundite haiguste ravimise jaoks, ja iga ettekujutatava haiguse jaoks on oma"
Maailm koosnes neljast elemendist- veest, maast,õhust ja tulest. Siit edasi tekkis teooria, et inimekeha koosneb samadest elementidest ning koos sellega tekkis teooria pneumast-õhus leiduvast, peamiselt nähtamatust ja keerulisest ainest, mis sissehingamisel satub kopsudesse ja sealt edasi südamesse ja vereringesse. Kui inimene jäi haigeks, siis muutusid vere ja pneuma omadused. Ravi oligi seoses selle mõtteviisiga. Eesmärgiks oli saada halb veri välja, samuti peeti röhitsust heaks asjaks, kuna nii halb õhk lahkub organismist. Laialdaselt kasutati higistamis-ja oksendamisvahendeid, valuvaigisteid, diureetikume ning loomulikult aadrilaskmine (ehk verelaskmine).
Ebersi papüürust loetakse sisehaiguste ja arstirohtudega ravimise entsüklopeediaks, kuna sisaldas 900 retsepti. Retseptid koosnevad väga paljudest koostisosadest, enamasti taimedest, harvem loomseid ning mineraalseid koostisosi. Kõik retseptid lõppevad õpetusega, et kuidas võtta ja valmistada. Papüürusel on kirjas kosmeetilistest vahenditest, et kuidas habet ajada, nahavärvi muuta, värvida juukseid, teha juukseid tugevamaks, naised värvisid ka huuli ning põski. Silmi kaitsti pasta abil ja anti silmadele mandli kuju.
Levinud olid parasiit- ja nakkushaigused. Üheks tõestuseks on rõugearmid Ramses II näol. Katku tekitajaid on leitud muumiatest. Silmahaigustest teati kõõrdsilmsust, halli kaed, halba nägemist ja sidekesta põletik. Tänapäeva mõistes on ravivõtted väga ebatavalised, näiteks halba nägemist raviti sea silmavedeliku ning mee seguga, mida manustati kõrva. Loits oli aga näiteks juures kõõrdsilmsuse ravi juures, kus pidi lausuma peale kilpkonnaajudest tehtud võide peale määrimist: "Olen teinud eeskirjade järgi ja võtnud ravimit: Krokodill on nõrk ja võimetu“
Smith papüürusel on hästi kirjeldatud inimese kehaehitust ning operatiivset ravi. Sealt puudub müstika ning maagia. Sõjaväearstid saatsid sõjaväge ning said unikaalset informatsiooni vigastustest. Nad kasutasid ravimiseks haavade sidumist, amputatsioone, kastreerimist, ka operatsioone jäsemete traumade puhul. Luumurdude korral kasutati puust lahaseid ning tõrvaga immutatud linasest kangast sidemeid. Kõik traumad jagati ravitavaks, kahtlaseks ja lootusetuks. Antakse veel soovitusi käitumiseks raseduse puhul ehk kuidas määrata raseduse kestust ning naise sünnitamise valmidust. Kirjeldatakse halvatusi, pea-ja seljaaju tähtsust. Teatakse, et aju vigastamisel hävib kogu keha.
Hambaravi oli Egiptuses levinud ja kasutatud. Samas olid ravimeetodid paiksed ning ei katkestanud haiguse edasist arengut. Kasutati pastasid ning lahuseid, mis tegid hambaid tugevamaks, ravisid igemepõletikku ning võtsid ära valu. Hammastega olevaid hädasid seostati tõukudega ja ussidega, kelle elupaigaks on hambad. Muumiate uurimine on näidanud, et levinud oli väga raske luupõletik, mis viis hammaste välja langemiseni.Tegelikuks hammaste lagunemise põhjuseks arvatakse olevat leiba, mis sisaldas liiva ja see kiirendas kulumist. Vahel olid hambad nii kulunud, et järel olid vaid hambakontsud, mis ulatusid napilt üle igemete.
Arst pidi ütlema ühe lause kolmest, kui patsient läbi vaadatud:
-see on haigus, mille ma suudan välja ravida
-see on haigus, mille ma võib-olla suudan välja ravida
-see on haigus, mida ma ei suuda ravida
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar