Praderi-Willi sündroom

Tekkemehhanism

Praderi-Willi sündroom on kaasasündinud arenguhälve, mis on tingitud haigusgeeni asukohast 15. kromosoomis ja nende erilaadne verming vanemate meioosis. Praderi-Willi sündroomi tekitab 15q11.2-13 emapoolselt mittetoimivaks vermunud ehk ainult isalt pärituna aktiivsete geenide puudumine või inaktiivsus. Praderi-Willi sündroomi avaldumisrisk sõltub tekkemehhanismist. Kui põhjuseks on deletsioon või UPD, imprintingkeskuse või UBE3A- geeni uusmutatsioon või uus kromosoomimuutus, on see alla 1 protsendi, ent 50 protsenti, kui tegemist on emmalt-kummalt vanemalt päritud imprintingukeskuse või emalt päritud UBE3A-geeni mutatsiooniga. Pärilikke kromosoomsete muutuste avaldumisrisk on varieeruv. Pärandumisviis sõltub tekkemehhanismist.

Diagnoosimine

Deletsioonist, UPD'st või imprintingukeskuse mutatsioonist tulenevaid Praderi-Willi ja Angelmani sündroome saab diagnoosida ühe ja sama DNA- uuringuga, mis põhineb kromosoompiirkonna 15q11.2-13 vermimisnähtuste tuvastamisel. Selle analüüsiga leitakse kõik Praderi-Willi sündroomid ja 80 protsenti Angelmani sündroomidest. Kahtlustatakse sümptomite alusel, kui pole tehtud uuringut. Diagnoositakse reeglina tavalise kromosoompiirkonna vermimisnähtuste uuringuga, kuid patsiendist sõltuvate tekkemehhanismide selgitamine ja harvaesinevamate haigusvormide tuvastamine vajab lisauuringuid. Kui laboriuuring kinnitab sündroomi diagnoosi, saab pere järgmiste laste võimalikku haigust kindlaks teha juba platsentaproovist, kui vanemad seda pärilikkusnõustamise järel soovivad. Sündroomide pärandavate vormide puhul tuleks pärilikkusnõustamist soovitada ka mutatsiooni või kromosoomi aberratsiooni kandva vanema õdedele-vendadele.

Sümptomid

Praderi-Willi sündroomi olulisemad tunnused on andevaesus või arengupuue, ülekaalulisus, tüüpilised välistunnused ja hüpogenitalism. Haiguspilt on kahefaasiline. Vastsündinule ja imikule on iseloomulikud lihashüpotoonia, söömisraskused ja aeglane kaalukasv. Teisel või kolmandal eluaastal lihaste toonus paraneb ja söögiisu suureneb. Laps hakkab toitu ahmima ja kui selleks kättesaadavust ei piirata, siis kujuneb välja kiiresti haiglane ülekaalulisus. Psühhomotoorne areng on aeglane. Täisealised on kõik vähevõimekad ja neil on madal või mõõdukas vaimne alaareng. Valdaval osal on ka käitumishäired, mis avalduvad spontaansuse, vihahoogude ja sundsümptomitena. Tüüpilised välistunnused on kitsas otsmik, mandlikujuline silmalõige, allakaarduvate nurkadega väike suu, väikesed käed ja jalad. Naiste keskmine pikkus on 147cm ja meestel 155cm. Hüpogenitalismi tõttu on vastsündinutel laskumata munandid või alaarenenud välissuguelundid. Puberteet algab hilja ja jääb puudulikuks. Paljud patsiendid on viljatud. Sagedad nähud on kõõrsilmsus, ebaselge kõne, juuste, naha, silmade heledus, kuiv suu, vildakselgsus, varajane adrenarhe, luuhõrenemine ja unehäired. Eritunnustest võiks esile tuua kõrget valuläve, nõrka oksendamisrefleksi, termoregulatsioonihäireid, sisseharjunud nahanäppimine ja tihti ka erilist annet mosaiikpiltide kokkupanemisel.

Ravi

Rehabilitatsioon suunatakse kõige pealt söömisraskustele ja lihasnõrkusele ning hiljem keskendutakse arenguprobleemidele ja käitumishäiretele ning püütakse vähendada tohutut tüsedust, mis lühendab eluiga ja soodustab haigusi. Kaalu suurenemist püütakse piirata toiduvalikuga ja kasvuhormoonraviga. Kasvuhormoon lisab ka kehapikkust, lihasmassi ja füüsilist aktiivsust. Kuna murdeeas manustatud hormoonid põhjustavad käitumishäireid, siis nende manustamisse suhtutakse vastuoluliselt.