VANA-AJA MEDITSIIN
Infot on saadud veedadest- Rigvedast ja Atharvavedast ja mõnedest veel. Rigvedas on juttu 3 tõsisest haigusest: pidalitõbi ehk leepra, tiisikus ehk tuberkuloos ning verejooks. Sisaldab veel informatsiooni maagiliste võtetega ravimise tekste. Seega ka Indias oli päris levinud religioossed haiguste selgitused üleloomulike jõudude poolt. Atharvavedas on juttu praktiliste oskuste koha, kus õige ravimtaimede kasutamine pidi avaldama toimet kurjade vaimude vastu. Aja jooksul hakkasid muutuma haiguste põhjused. Ajuvedas nimetati juba 4 vedeliku tasakaalu. Ajurvedas sisaldab 120 kirurgilise instrumendi kirjelduse. Vana-India arstid oskasid lasta aadrit, teha amputatsioone, songalõikust, laparotoomiat, katarakti kõrvaldada, näo plastilisi operatsioone, oskasid teha jala-ja peapöördeid, kraniotoomia ja embrüotoomia operatsioone. Roomlase C. Celsiuse järgi oli ka Ajurvedas ära toodud põletiku 5 tunnust (punetus, turse, temperatuuri tõus, valu ja funktsiooni häire).
Anatoomia teadmised oli puudusid usulised keelud lahkamiseks. Kahjuks oli probleemiks tehnika, kuidas lahati. Esmalt pesti surnukeha puhtaks, siis pandi 10 päevaks jooksva vee alla ning seejärel hakati harjade abil kiht-kihi kaupa lahkama. Seeläbi saadi teada, et inimkehal on 7 kihti nahka, 500 lihast, 900 sidet, 300 luud, 107 liigest, 40 peamist vere- ja limasoont, millel on 700 haru, 24 närvi, 9 meeleorganit, 3 mahla (lima, pneuma, sapp). Mõned kehaosad, nagu peopesad, jalatallad ja kubemepiirkond, toodi välja erilistena ja nende kahjustusi peeti ohtlikuks inimelule.
Diagnoosimiseks küsitleti haiget, jälgiti keha temperatuuri, naha ja keele värvust, kuulati kopse. Pulsi kuulamisest andmed puuduvad. Raviti sõltuvalt haiguse raskusastmest, aastajast, inimese tarkusest (rumalaid olevat kergem ravida). Kasutati taimseid, loomseid ja mineraalseid vahendeid. Väga suure tähtsusega oli ka elavhõbeda kasutamine. Taimi toodi Himaalaja mägedest.
Sünnitusabi oli eraldi iseseisev osa. Kirjeldatud on kõrvalekaldeid normaalsest sünnituse kulust, loote väärarenguid, loote ebaõiget asendit, embrüotoomiat- mida soovitati juhul, kui ei saadud loodet õigesse asendisse. Keisrilõike näidustuseks oli ema surm ja soov laps päästa.
Kirurgia oli kõige kõrgemal tasemel kogu vanaaja maailmas. India arstid olid väga hoolikad puhtuse tagamisel operatsioonil. Ülimalt osavalt käsitleti instrumente ning need olid valmistatud terasest ja neid hoiti spetsiaalsetes karpides. Operatsioonidest teostati amputatsioone, eemaldati kive, lõigati songa, tegid plastilisi operatsioone. Osati taastada nina, huuli, kõrva, mis olid viga saanud sõjas või kohtuotsuse tagajärjel. Rinoplastika meetod on ajalukku jõudnud india meetodi nime all, kus nina taastamiseks vajalik kude saadi laubanahast või õlanahast, kuid nii tehti ka teiste näo operatsioonide puhul. Osati ka eemaldada tuhmunud silmaläätse. Kuna silmaläätse peeti igavese tule säilimise paigaks, siis on kirjeldatud 76 silmahaigust koos ravimeetoditega.
Üheks suunaks oli ka haiguste ennetamine. Tehti katseid rõugete ennetamiseks. Tuli võtta lantseti abil nakatanud materjali ning kanda terve inimese kehasse kuni vereni, kus mäda satub verre. Olid olemas ka hooned haigete jaoks ning arsti-eetika jooned langevad kokku Vana-Kreeka reeglitega- austus õpetajate ja kolleegide vastu, korralik välimus, tagasihoidlikkus, kannatlikkus, haige inimese teenimine isegi oma elu hinnaga, pidev teadmiste täiendamine.
Väga huvitav blogi :)
VastaKustuta