Tekkemehhanism
Neerude
polütsüstilise haiguse geen paigutati 1985.aastal
kromosoomipiirkonda16p13, kus 1994. aastal õnnestus tuvastada
PKD1-geen. Umbes 10 protsenti haigusjuhtudest tuleneb
kromosoomipiirkonnas 4q13-23 leitud PKD2-geeni mutatsioonidest ning
on võimalik, et mõnes suguvõsas põhjustab haigestumist ka kolmas,
seni tundmatu geen. Pärandumisviis on autosoomne dominantne.
Diagnoosimine
Neerude
polütsüstilise haiguse geenidiagnostika on keeruline ja PKD-geenide
mutatsioone on seni leitud vaid väikeses osas uuritud suguvõsadest.
Geeniaheldusuuringud on usaldusväärsed vaid suurtes suguvõsades,
sest haigus on geneetiliselt heterogeenne. Uusmutatsioonid on
harvad ja enamasti on patsiendid päris suguvõsadest, kus leidub
mitmeid haiged. Üldiselt on pered kursis haiguse kliinilise
varieeruvusega noortest haigetest kuni peaaegu sümptomiteta
pensionärideni ning selle haigusega on harjutud elama. Tsüste on
kõige kergem tuvastada ultraheliuuringuga.
Sümptomid
Sümptomid on
tavaliselt tuim seljavalu, verikusesus ehk hematuuria, sage ja
valulik urineerimine, öine allategemine, palavik põhjustatuna
tsüstide poolt, koolikavalu neerukividest või ureemilised sümptomid
(naha sügelemine, kahvatus, kuumustunne jalgades, isutus,
kõhetumine, uimasus, segasus) jääkainete peetusest organismis
neerupuudulikkuse väljakujunemisel. Pooltel juhtudel kaasneb ka
hüpertensioon ehk kõrge vererõhk. Haigust põdevatel
patsientidel tekib mõlemas neerus arvukalt tsüste ning seetõttu
need suurenevad. Vererõhu tõus ja neerupuudulikkus keskeas on
sageli seotud just tsüstide moodustumisega. Kui on vaja
neerusiirdamist ja doonoriks pakub end pereliige, tuleb teda neerude
polütsüstilise haiguse suhtes kontrollida. Kolmandikul
patsientidest tekivad ka maksatsüstid, mis küll selle talitlust
tavaliselt ei häiri. Mõnes suguvõsas on suurenenud
subarahnoidaalse hemorraagia risk.
Ravi
Ravi eesmärk on
aeglustada haiguse süvenemist ja vähendada sümptomeid. Vajalik on
agressiivne ravi neerukoe põletike ja hüpertensiooni puhul, et
säästa neerufunktsiooni.
Hüpertensiooni korral on parimateks ravimiteks AKE-inhibiitorid (enalarpiil), kuid neid peab manustama range järelkontrolli all, sest neerufunktsiooni langusel võib kujuneda eluohtlikult kõrge kaaliumi kontsentratsioon veres. Tavalise püelonefriidi puhul kasutatakse antimikroobseks raviks II või III põlvkonna tsefalosporiine (tseftriaksoon), aminopenitsilliine (ampitsilliin), mädase tsüsti kahtlusel fluorokinoloone (tsiprofloksatsiin), klooramfenikooli, kombineeritud preparaate (trimetopriim-sulfametoksasool).
Hüpertensiooni korral on parimateks ravimiteks AKE-inhibiitorid (enalarpiil), kuid neid peab manustama range järelkontrolli all, sest neerufunktsiooni langusel võib kujuneda eluohtlikult kõrge kaaliumi kontsentratsioon veres. Tavalise püelonefriidi puhul kasutatakse antimikroobseks raviks II või III põlvkonna tsefalosporiine (tseftriaksoon), aminopenitsilliine (ampitsilliin), mädase tsüsti kahtlusel fluorokinoloone (tsiprofloksatsiin), klooramfenikooli, kombineeritud preparaate (trimetopriim-sulfametoksasool).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar