VANA-AJA MEDITSIIN
Infot on saadud veedadest- Rigvedast ja Atharvavedast ja mõnedest veel. Rigvedas on juttu 3 tõsisest haigusest: pidalitõbi ehk leepra, tiisikus ehk tuberkuloos ning verejooks. Sisaldab veel informatsiooni maagiliste võtetega ravimise tekste. Seega ka Indias oli päris levinud religioossed haiguste selgitused üleloomulike jõudude poolt. Atharvavedas on juttu praktiliste oskuste koha, kus õige ravimtaimede kasutamine pidi avaldama toimet kurjade vaimude vastu. Aja jooksul hakkasid muutuma haiguste põhjused. Ajuvedas nimetati juba 4 vedeliku tasakaalu. Ajurvedas sisaldab 120 kirurgilise instrumendi kirjelduse. Vana-India arstid oskasid lasta aadrit, teha amputatsioone, songalõikust, laparotoomiat, katarakti kõrvaldada, näo plastilisi operatsioone, oskasid teha jala-ja peapöördeid, kraniotoomia ja embrüotoomia operatsioone. Roomlase C. Celsiuse järgi oli ka Ajurvedas ära toodud põletiku 5 tunnust (punetus, turse, temperatuuri tõus, valu ja funktsiooni häire).
Anatoomia teadmised oli puudusid usulised keelud lahkamiseks. Kahjuks oli probleemiks tehnika, kuidas lahati. Esmalt pesti surnukeha puhtaks, siis pandi 10 päevaks jooksva vee alla ning seejärel hakati harjade abil kiht-kihi kaupa lahkama. Seeläbi saadi teada, et inimkehal on 7 kihti nahka, 500 lihast, 900 sidet, 300 luud, 107 liigest, 40 peamist vere- ja limasoont, millel on 700 haru, 24 närvi, 9 meeleorganit, 3 mahla (lima, pneuma, sapp). Mõned kehaosad, nagu peopesad, jalatallad ja kubemepiirkond, toodi välja erilistena ja nende kahjustusi peeti ohtlikuks inimelule.
