Angelmani sündroom

Angelmani sündroom on kaasasündinud arenguhälve, mis on tingitud haigusgeenist 15. kromosoomis ja nende erilaadset vermingust vanemate meioosis (Genoomne verming on nähtus, kui geeni avaldumine sõltub sellest, kummalt vanemalt on see päritud). 

Tekkemehanism

Angelmani sündroomi põhjus on kromosoomipiirkonnas 15q11.2-13 paiknev isapoolselt mittetoimivaks vermunud ehk emalt pärituva aktiivse geeni puudumine või inaktiivsus. Angelmani sündroomi avaldumisrisk sõltub tekkemehhanismist. Kui põhjuseks on deletsioon või UPD, imprintingkeskuse või UBE3A- geeni uusmutatsioon või uus kromosoomimuutus, on see alla 1 protsendi, ent 50 protsenti, kui tegemist on emmalt-kummalt vanemalt päritud imprintingukeskuse või emalt päritud UBE3A-geeni mutatsiooniga.
Pärilikke kromosoomsete muutuste avaldumisrisk on varieeruv. Pärandumisviis sõltub tekkemehhanismist.

Sümptomid

Angelmani sündroomiga kaasneb alati raskekujuline vaimne alaareng. Kõne puudub või piirdub mõne sõnaga. Arusaamine areneb paremini, mis lubab suhelda piltide või lihtsate viibete abil. Kehalise liikumise areng on aeglane, liigutused on tõmblevad-võpatavad, kõnd on robotlik ja ataktiline. Käitumist iseloomustavad sotsiaalsus, rõõmsameelsus ja sagedased naeruhood, motoorne rahutus, huvi vee ja teiste peegeldavata pindade vastu. Enamasti kujuneb juba enne teist eluaastat välja pisipealisus ja enne kolmandat epilepsia. Tavalised välimust iseloomustavad jooned on lame kukal, heledad juuksed, nahk ja silmad, kõõrsilmsus, lai suu, hõredad hambad ja esiletungiv alalõug. Paljudel esineb keele väljaajamist, rohket süljeeritust, söömisraskusi, halba kuumataluvust ja unehäireid. Esineb ka vildakselgsust ja kõhukinnisust. Haiguspilt on kõige tüüpilisem murdeealistel ja noorukitel. Vastsündinud on tavaliselt haigussümptomiteta aga võib ka ette tulla söömisraskusi ja lihasnõrkust. Naeruhood võivad alata juba imikuna, ent tavaliselt ilmnevad käitumishäired alles teisel või kolmandal eluaastal. Puberteedi areng on normaalne ja rasedus võimalik. Aju MRT-leiud on vähesed ja ebaspetsiifilised. 

Diagnoosimine

Deletsioonist, UPD'st või imprintingukeskuse mutatsioonist tulenevaid Praderi-Willi ja Angelmani sündroome saab diagnoosida ühe ja sama DNA- uuringuga, mis põhineb kromosoompiirkonna 15q11.2-13 vermimisnähtuste tuvastamisel. Selle analüüsiga leitakse kõik Praderi-Willi sündroomid ja 80 protsenti Angelmani sündroomidest. Kahtlustatakse sümptomite alusel, kui pole tehtud uuringut. Diagnoositakse reeglina tavalise kromosoompiirkonna vermimisnähtuste uuringuga, kuid patsiendist sõltuvate tekkemehhanismide selgitamine ja harvaesinevamate haigusvormide tuvastamine vajab lisauuringuid. Kui laboriuuring kinnitab sündroomi diagnoosi, saab pere järgmiste laste võimalikku haigust kindlaks teha juba platsentaproovist, kui vanemad seda pärilikkusnõustamise järel soovivad.

Ravi

Asendusravi keskendub suhtlemisele, söömisraskustele ja käitumisele. Uneprobleeme saab leevendada rahustite ja melatoniiniga. Epilepsia ravis välditakse ravimeid, mis suurendavad aju GABA-sisaldust.

 Muu info

Sündroomide pärandavate vormide puhul tuleks pärilikkusnõustamist soovitada ka mutatsiooni või kromosoomi aberratsiooni kandva vanema õdedele-vendadele.