Tekkemehanism
AGA-geen kromosoomis
4q34-35. Aspartüülglükosaminidaas (AGA) on lüsosoomne aminidaas,
mis lõhub asparagiini ja N-atsetüülglükosaamiini vahelise sideme
glükoproteiinide suhkruahelas. AGU põhimutatsioon on 482G> A
aluste vahetus, kus tsüsteiin asendub seriiniga AGA- ensüümis,
põhjustades selle rakusisese lagunemise. Põhimutatsioon on leitud
98 protsendil AGU-patsientidest.
Sümptomid
AGA-ensüümi
mittetoimimise tõttu tekib mitmetes kudedes rakkude lüsosoomidesse
nn glükoasparagiine, mida eritub ka uriini. Kesknärvisüsteemis
leidub viiteid rakkude hävimisele. Vastsündinuperiood ja esimesed
aastad on normaalsed, kui mitte arvestada tavalisest sagedamat
ülemiste hingamisteede nakatumist. Kõne ja liigutuste areng
aeglustub tavaliselt 2-3 aasta vanuses. Aastatega arengupeetus
suureneb ja puberteediikka jõudes on patsientidel mõõdukas vaimse
arengu puue. Hilisemal perioodil ilmneb tugev taandareng ja
patsiendid kaotavad varemõpitud oskused. AGU-patsientide keskmine
eluiga on 40-50 aastat. Näonaha elastsuse vähenemine, paksud
kulmud, pundunud huuled ning karmid juuksed on AGU'le iseloomulikud
tüübi välistunnused vanematel patsientidel.
Diagnoosimine
AGU kliinilist
diagnoosi võib kinnitada kas geeniuuringu või AGA-ensüümi
aktiivsuse määramisega. Uriini glükoasparagiinide sisalduse
määramine näiteks õhukesekihikromatograafia abil oli varem
ainukene diagnostiline meetod, mis esialgses analüüsis leiab
praegugi kasutust (nn metaboolne sõel). AGU-tõve lootediagnostika
toimub praegu platsenta- või looteveeproovi mutatsiooniuuringu abil.
Geenivea kandjad võib tuvastada DNA-uuringuga. AGU-põhimutatsiooni
geenivea üldlevik ning vea tuvastamiseks kasutatava meetodi lihtsus
võimaldavad geenivea kandjate sõelumist suurtest rahvastikest.
Ravi
Ravi puudub.
Vähendada saab ainult sümptomite mõju. Isikud peavad käima tihti
kontrollimas oma sümptomeid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar