Duchenne'i lihasdüstroofia

Duchenne'i lihasdüstroofia on üks levinumaid pärilikke haigusi. Haigust esineb ligikaudu ühesuguse sagedusega kõigis rahvastikes. Lausa kolmandik haigusjuhtudest on uusmutatsioonid. See tuleneb sellest, et rasket tõbe põhjustav geenviga ei pärandu haigetelt edasi. Haigestumist esineb siiski üpris palju kuna DMD1-geen on inimestel üks suuremaid ning seetõttu on geenil ka rohkesti mutatsioonitundlikke piirkondi. 

Tekkemehanism

Haigusgeeni asukoht määrati kindlaks kromosoomipiirkonnas Xp21 juba paarikümne aasta eest. Sellest piirkonnast leiti hiljem DMD1-geen, mis kodeerib düstrofiiniks nimetatud valku. Duchenne'i lihasdüstroofiasse haigestuvate poisslaste geenis on mutatsioon (harilikult deletsioon), mis hävitab kopeerimisraami ja düstrofiini tekkimine on täielikult takistatud. Seda fenomeni võib näha erimeetodil värvitud lihasbiopsia preparaadis. Mõnikord on geenis kopeerimisraami säilitav mutatsioon, mille tulemusena toodetakse teistsuguse struktuuriga, kuid osalt toimivat düstrofiini.  Rohkem kui pooltel haigetel on tõve põhjuseks DMD1-geeni deletsioon. Enamik deletsioone on võimalik välja selgitada tavapärase laboridiagnostika abil. Osa deletsioone ja punktmutatsioone ei suudeta tuvastada.

Diagnoosimine

Haigust oletatakse kliiniliste sümptomite põhjal, ning väga suur kreatiniinkinaasisisaldus seerumis ja lihasdüstroofiale omane leid lihasbiopsia preparaadis kinnitavad diagnoosi. Kui DMD1-geeni deletsioon leiab kinnitust, on vaja poisslapse naissugulastel see kas tuvastada või välistada. Kui aga poisil geeniviga ei leita, tehakse sageli tema sugulastel selle kandmine aheldusuuringu abil. Loote uurimine rasedatel, kes on haigusgeeni kandjad, on enamasti võimalik.

Sümptomid

Duchenne'i lihasdüstroofia põdevate poiste varajasi sümptomeid põhjustab alajäsemete proksimaalsete lihaste nõrkus ning need ilmnevad tavaliselt mängueas. Lapsed õpivad käima peaaegu normaalselt, kuid kõnnak on kohmakas ning jooksma nad ei õpi kunagi. Põrandalt püstitõusmiseks ei piisa sageli ainult jalalihaste jõust, vaid poisid toetuvad esmalt kätele või võtavad kinni ümbritsevatest esemetest. Laste selg muutub nõgusaks. Sääremarja lihastest areneb nn pseudohüpertroofia, mistõttu sääremarjad on paksud. Lihaste nõrkus areneb edasi ning poisid jäävad kümnendal eluaastal ratastooli. Rindkerelihaste nõrgenedes muutub hingamine raskeks ning patsient sureb peaaegu liikumisvõimetuna vaevalt täisikka jõudes. Umbes kolmandikul lastest on vaimne areng võrreldes eakaaslastega pidurdunud. 

Juhul kui toodetakse osalt toimivat düstrofiini, on haiguse kulg palju kergem: sümptomid algavad koolieas ja patsient võib suuta iseseisvalt kõndida veel täiskasvanuna. Sellist kergemate sümptomitega lihasdüstroofiat nimetatakse Buckeri lihasdüstroofiaks ning varem arvati, et see on iseseisev haigus. Tegelikult põhjustavad DMD1-geeni mutatsioonid harilikult Duchenne'i sündroomi, mõnikord Beckeri tõbe ja mõnikord kliinilise pildi osas nende kahe vahele jäävat lihasdüstroofiat. 

Ravi

Duchenne'i tõve ravitulemuse parandamiseks on püütud teha geenisiirdamist, üle kanda düstrofiini või istutada lihaskoerakkudesse müoblaste. Esialgu ei ole tulemused kuigi julgustavad. Et hoida ära liigeste jäigastaumist, on Duchenne'i tõve ravi nurgakiviks ikka veel füsioteraapilised protseduurid haiguse hilisemas faasis aga hingamisteenakkuste hoolikas ravi.