Vitamiinid

Vitamiinid on heterogeensed bioaktiivsed madalmolekulaarsed mikrotoitained. Nad on hädavajalikud ensüümkatalüüsis. Enamasti on vitamiinid eksogeensed ained. Üksikuid vitamiine suudab organism ka ise toota osaliselt. Mõne vitamiini sünteesiks on vajalik eelühend-provitamiin.

Vitamiine klassifitseeritakse lahustavuse järgi: rasvlahustuvad ning vesilahustuvad vitamiinid.


Rasvlahustuvad vitamiinid (üks täht hõlmab sarnase ehituse ja toimega ühendite gruppi):

• A-retinoidid
• D-kaltsiferoolid
• E-tokoferoolid
• K-naftokinoonid
• Q-ubikinoonid

Vesilahustuvad vitamiinid

• B1-tiamiin
• B2-riboflaviin
• B3,PP-niatsiin, nikotiinhape, nikotiinamiid
• B4-koliin
• B5-pantoteenhape
• B6-püridoksiin, püridoksamiin
• B8-inositool (müoinositool)
• M ehk B9 ehk B10 ehk B11-foolhape, folatsiin
• B12-kobalamiinid
• C-askorbiinhape
• H-biotiin

 Vitamiinide defitsiidi peamisteks põhjusteks on

• Toitumisest tingitud-toiduainete defitsiin (nälgimine); ühekülgne ning tasakaalustamata toit; toiduainete vale töötlemine;
• Organismi haiguslikud muutused-sapphapete vähesust põhjustavad haigused tekitavad probleeme rasvlahustuvate vitamiinide imendumisel; maksahaigused põhjustavad vitamiinide talletumise häireid; soole mikrofloora kõrvalenihked (näiteks antibiootikumidest, autoimmuunhaigused, mis kahjustavad soole epiteeli) põhjustavad imendumishäireid; peensoole resektsioon; imendumishäired, mis on tingitud näiteks alkoholismi korral; imendumishäired, mis on tingitud rasvavaese toidu pikaajalisel tarbimisel või rasvaasendajate tarbimisel pikema ajaliselt;
• Ravimitest tingitud- osa ravimeid muudab imendumist ja vitamiinide metabolismi (näiteks tuberkuloosivastased ravimid põhjustavad B-grupi vitamiinide vajaduse tõusu;
• Füsioloogilised-vitamiinide suurenenud vajadus  rasedatel ja imetavatel emadel.

Vitamiinpreparaatide kasutamine

Vitamiinide ümber keerleb tihti palju infot, üks osa ütleb, et tarbima peab, kuna me ei saa enam tänapäeva ühiskonnas piisavalt. Teine koolkond üritab selgeks teha, et vitamiinid on toksilised, eeskätt vitamiin D.

Vitamiinide tarbimise otsus tuleks teha erialaspetsialistiga koos. Tuleb arvestada toitumist ning organismi füsioloogilisi seisundeid. Põhireegliks muidugi jääb (mis on ka ideaalreegel), et terve, tasakaalustatud ja kvaliteetset segatoitu tarbiv tervisliku eluviisiga inimene ei peaks vajama täiendavaid vitamiinpreparaate. Organismis olev vitamiinide tase on seoses toidutehnoloogiate muutusega, tugeva ja koormava stressiga, lünkliku toitumisega, tehislisandite rohkusega, pestitsiidide ja teiste kahjulike ühendite mitmekesisusega. Lisaks ei taga enam RDA (soovitatav päevane kogus) enam parimat tervisseisundit. Põhjuseks on see, et inimesed pole enam terved ja RDA arvestab keskmist tervet inimest, kellel on tervislikud eluviisid.
Lähenema peaks komplekselt, kui soovitakse vitamiinide taset hoida soovituslikul piiril. Esiteks peaks tarbima ära päevase vajaliku koguse, kuna selle saamine on absoluutselt vajalik. Teine tase oleks eritingimustes (ehk siis talletada varusid ette ja see eeldab tarbida veidi rohkem kui on päevane soovituslik kogus). Teise taseme puhul peab otsustama spetsialist, tuginedes biokeemilistele parameetritele: kehakaal, füsioloogiline seisund, toitmine, metabolismi eripärad (näiteks konkreetse vitamiini iseloomilikku ja adaptiivset taset antud organismis, vitamiini talletamise efektiivsust kehas jne).

Profülaktilisel eesmärgil võib vitamiine kasutada, kui see baseerub teaduslikul infol. Euroopas ja Ameerikas on kinnitatud ka ohutud totaalkogused, mis ei põhjusta kellelgi kõrvaltoimeid. Enamike vitamiinide RDA koguste ületamisel ei saa vitamiinide mürgistust, kuna organism tuleb toime defitsiidi ajal, samuti suurema koguse korral suudab salvestada osa vitamiini organismi.

Hüpervitaminoos- vitamiinne intoksikatsioon, seisund, kus organismis on liiga palju vitamiini, mis põhjustab organitele liigselt suure koormuse ning kahjustab elundit.
Hüpovitaminoos- Vitamiinide ajutine puudus, mille korral esinevad üldised sümptomid, nagu väsimus, kehakaalu ja töövõime langus, immuunsuse langus, peavalud, lihaste ja liigeste valud, südamepekslemine.
Avitaminoos-konkreetse vitamiini puudus, mis põhjustab lisaks üldistele sümptomitele ka konkreetset haigust, nagu skorbuut C-vitamiini puuduse korral.

Vitamiinide ligikaudsed ajalised piirid inimekehas

Vitamiin A- 1-3 aastat
Vitamiin D- 1-5 kuud
Vitamiin E- 1-4 kuud
Vitamiin B1- 1-3 nädalat
Vitamiin B2- 2-5 nädalat
Vitamiin B3- 2-5 nädalat
Vitamiin B5- 2-4 nädalat
Vitamiin B6- 1-4 nädalat
Foolhape- 1-3 kuud
Vitamiin B12- 1-3 aastat
Vitamiin C- 2-6 nädalat
Biotiin 2-7 nädalat

Riskigrupid vitamiinide defitsiidi tekke seisukohalt

Enneaegsed vastsündinud-Vitamiin D;Vitamiin E; foolhape

Imikud- Vitamiin D;Vitamiin K

Eelkooliealised lapsed- Vitamiin D;Vitamiin A;

Eakad inimesed-Vitamiin D;Vitamiin B12; foolhape

Rasedad-Vitamiin A; foolhape

Limiteeritud segatoitlased (inimesed, kes tarbivad lisaks taimsetele produktidele mingil määral ka loomseid produkte)- Vitamiin D; B12

Kroonilised alkohoolikud-Vitamiin D;Vitamiin K;Vitamiin B1;Vitamiin B2;Vitamiin B6;Vitamiin B12;Vitamiin C;Vitamiin H; foolhape; niatsiin (B3) , pantoteenhape (B5); PABA

Kroonilised suitsetajad-Vitamiin B1;Vitamiin B2;Vitamiin B12;Vitamiin C