Veri

Veri

Veri on vedel sidekude. Veri on vahendaja kõikide kudede vahel. Ta täidab transpordi-, kaitse- ja sisekeskkonnapüsivuse ehk homöostaasi säilitamise funktsiooni.

Transpordifunktsioon

Veri kannab kopsudest hapniku ja seedetraktist imendunud toitaineid kudedesse. Toitainete oksüdatsioonil vabanenud süsinikdioksiidi viib veri kopsudesse ja teisi ainevahetuse jääke neerudesse, veri toimetab hormoone ja muid bioloogiliselt aktiivseid aineid õigetesse kohtadesse. Veri vahendab ka soojust ühtlaselt keha vahel, mis tekib ainevahetuses ja see antakse ära keha pindmistest kihtidest.


Kaitsefunktsioon

Veri kaitseb organismid sissetungiva nakkuse eest tänu sellele, et üks osa vereliblesid on koos vares tekkivate ja ringlevate antikehadega võimelised kahjutuks muutma haiguste tekitajaid. Vere hüübimine kaitseb organismi väikeste vigastuste korral verekaotuse eest.

Sisekeskkonna suhtelise püsivuse säilitamine

Verel on oluline osa ainevahetuses tekkivate aluseliste ja happeliste ainete puhverdamisel, vere mahu kaudu reguleeritakse soolade ja vee sisaldust ning verega ühtlustatakse ainevahetuses tekkinud soojus.


Vere hulk, koostis ja maht

Inimese kehamassist on verd 6...8%. Veri koosneb vereplasmast ja verelibledest ehk hemotsüütidest. Vere kogumahus on vereplasmat 54....59% ja vereliblesid 41...46%. Arv, mis näitab kui suure osa moodustavad vererakud vere kogumahust, nimetatakse hematokritiks.

Vereplasma

Vereplasmas on 90...91% vett, 6,5...8% valke ja ligikaudu 2% madalmolekulaarseid aineid. Vereplasma on selge kollaka värvusega vedelik.

• pH on 7,35...7,4. 
• Vereplasma tihedus on 1,025...1,029. 
• Viskoossus võrreldes veega on 1,9...2,6. 
• Osmootne rõhk 768...819 kPa
• Osmolaarsus ligikaudu 300mosm/l.

Vereplasma valgud

Vereplasma valkusid on 65...80g/l ja need jaotatakse albumiinideks ja globuliinideks. Albumiine on 35...45g/l ja globuliine 24...37g/l ja globuliinide hulgas on 1,5...4,5g/l fibrinogeeni.  Globuliinid jaotuvad α1-, α2-, β - ja γ -globuliinideks ning fibrinogeeniks.  Vereplasma valkude üldise sisalduse kõrval on ka oluline albumiinide ja globuliinide omavaheline suhe, mis normis olles on 1,2/l...2,0/l.

Vereplasma valkude ülesanded

Vereplasma valgud on olulised vere ja kudede vahelises vee- ja ainevahetuses.

• Vereplasma valkude osmootne rõhk ehk kolloidosmootne ehk onkootne rõhk on keskmiselt 3,3kPa. Onkootne rõhk moodustab vere kogu osmootsest rõhust 1/200, kuid siiski oleneb sellest vere ja kudede vaheline ainete vahetus  ning esmauriini teke.

• Vereplasma valgud võtavad osa ainete transpordist veres. Albumiinidega on osaliselt või täielikult seotud kaltsium, rasvhapped ja mõned ravimid ning globuliinidega kortisool, türoksiin, osa lipiide, raud, vitamiinid.

• Vereplasma valkude tähtsus organismi kaitsereaktsioonides avaldub selles, et suur osa antikehasid on globuliinide hulka kuuluvad immuunglobuliinid.

• Vereplasma valgud moodustavad ühe osa vere puhversüsteemidest, sest valgumolekulid on oma  amino- ja karboksüülrühmade tõttu  võimelised reageerima nii aluste kui ka hapetega ja see aitab neil osa võtta happe-leelise tasakaalu säilitamisest. Samuti on vereplasma valgud organismile teatud valgureserviks.

Verelibled ehk vererakud ehk hemotsüüdid

Vereliblesid jaotatakse punalibledeks ehk erütrotsüütideks, valgelibledeks ehk leukotsüütideks ning vereliistakuteks ehk trombotsüütideks. Vereliblede hulk kogu veres on suur, kuid samas on see konstantne, kuna vanad ja hävinenud rakud asendatakse vereloomeelundites uutega.  Vererakkude kindlaksmääramine on oluline organismi seisundi hindamisel. Vereliblesid loendatakse mikroskoobi abil (veri lahjendatakse kindlas vahekorras ja erilises kambrisse viies, mis on kindla suurusega, loendatakse mikroskoobi all ära) või spetsiaalse elektronloenduri abil. Vereliblede arvu väljendatakse 1 liitri vere kohta.


Erütrotsüütid

1 liitris veres on 4,5...5,5*10 astmes 12 Naistel mõnevõrra vähem kui meestel. Punalibled on kettakujulised tuumata rakud. Keskmine eluiga on 120 päeva. Punaliblede suur üldpindala (kuni 3000 ruutmeetrit ) loob soodsad tingimused gaasivahetuseks- hapniku vastuvõtuks kosudes ja ära andmiseks kudedes. Punaliblede püsimine suspensioonina vereplasmas oleneb paljudest faktoritest, sealhulgas ka vereplasma viskoossusest ning erütrotsüütide massi ja pindala suhtest. Kui hüübimatuks muudetud veri imeda klaastorusse (tavaliselt pikkusega 100mm) ja jätta vertikaalasendisse tunniks ajaks seisma, siis raskujõu toimel saab kindlaks teha erütrotsüütide settimise kiiruse, mis terve organismi puhul on 2..15mm/tunnis. Põletikulise haiguste korral on settimine kiirem.
Punaliblede massist kuni 30%  on hemoglobiini, mis on hapniku transpordiks kohanenud. Keskmine hemoglobiini sisaldus veres on meestel 140...170g/l ja naistel 120...160g/l.
Punaliblede purunemisel vabaneb neis hemoglobiin ja seda nähtust nimetatakse hemolüüsiks. See võib juhtuda järskudel temperatuuri kõikumistel, hüpotooniliste lahuste toimel, eetri ja alkoholi toimel või hoopiski mürkide ja toksiinide toimel.

Leukotsüütid

Leukotsüüte on veres 1 liitris 6....10*10 astmes 9, need on tuumaga rakud, mis on suuruselt ja funktsioonilt erinevad.  Leukotsüüte jaotatakse sõltuvalt sellest, kas nende tsütoplasma sisaldab graanuleid või mitte.:

• Granulotsüütideks (~65%)  
• Agranulotsüütideks (25...35%)  

Graanulite värvumise järgi eristatakse granulotsüüte veel:

• Basofiilseid (0,5...1%)
• Eosinofiilseid (2...4%)
• Neutrofiilseid (~62%) 

Agranulotsüüte jaotatakse:

• Lümfotsüütideks (~ 30%)
• Monotsüütideks (~5%)

Üks osa leukotsüüte on amööbitaoliselt liikuvad ja võimelised fagotsüteerima organismi sattunud baktereid ja võõrkehi. Fagotsüütidena tegutsevad peamiselt neutrofiilsed granulotsüüdid. Eosinofiilsete granulotsüütide arv suureneb allergiliste reaktsioonide korral. Basofiilsete granulotsüütide terakesed sisaldavad hepariini ja histamiini, mis laiendavad veresooni ja parandavad sellega verevoolu põletikukoldes.

T- ja B- Lümfotsüüdid

T-lümfotsüüte on umbes 70...80% lümfotsüütide koguarvust. Funktsioonile vastavalt eristatakse:

• T-hävitajarakud- vabastavad lümfokiine ja hävitavad patogeense faktori.

• T-abistajarakud- vallandavad B-rakkude võime muutuda plasmarakkudeks ja produtseerida antikehasid.

• T-pärssijarakud- muudavad B- ja T-lümfotsüütide aktiivsust ja reguleerivad selle kaudu immuunreaktsioone

• T-mälurakud- jäävad lümfisõlmedesse paljudeks aastateks pärast infektsiooni ja produtseerivad väiksel hulgal antikehasid. Sama patogeense faktori organismi sattumisel valmib kohe suurel hulgal T-rakkusid, mis tagab kiire immunoloogilise vastuse.

B-lümfotsüüte on umbes 15% kogu lümfotsüütide üldarvust.
B-lümfotsüüte jaotatakse:

• Plasmarakud
• B-mälurakud

B-lümfotsüüdid on spetsiifilised antigeenide retseptorid. B-lümfotsüüdid sekreteerivad immuunglobuliine. Enamikul juhtudest vajavad B-lümfotsüüdid spetsiifiliselt aktiveeritud T-abistajarakkude abi, mis produtseerivad B-rakkude teovõimet tõstvat faktorit.
Trombotsüüdid

Vereliistakuid on liitris veres 2,5...3*10 astmes 11, need on tuumata väiksed moodustised, mis sisaldavad verehüübimiseks olulisi trombotsüütide faktoreid ning veresooni ahendavat ainet serotoniini, samuti noradrenaliini, adrenaliini, histamiini).


Vere hüübimine

Vigastuse korral vabanevad vasokonstriktoorsed ained,  mis ahendavad veresooni vigastuskohal.
Trombotsüüdid kleepuvad kokku ja liibuvad vigastatud kohale. Tekib valge tromb, mis vähendab haavast verejooksu.  Samal ajal käivitub ka lõplik verehüübe- punase trombi- teke, mille põhireaktsiooniks on plasmavalgust fibrinogeenist trombiini toimel lahustumatu fibriini tekkimine. Verehüübe tekkest osavõtvad ained on hüübimisfaktorid. Vere hüübimise skeemidel märgitakse neid tavaliselt rooma numbritega ja neid hetkel teatakse paarikümne ringis. Verehüübimisel eristatakse:

• Aktivatsioonifaas-muudetakse mitmete faktorite järk-järgulise aktiveerimise tulemusena toimivad X ehk Stuart-Proweri faktor (nimetus tuleneb patsiendilt, kellel selle puudumist esimesena täheldati).Trombotsüüdid kleepuvad kokku ja moodustava trombi, esmase, mitte punase
• Koagulatsioonifaas-tekib fibrinogeenist trombiini toimel fibriin, mis oma molekulide (pikad molekulid) tõttu moodustab võrgustiku, kuhu takerduvad võõrkehakesed, ja tekib verehüüve ehk punane tromb, mis suleb verevoolu haavast. Trombiin aktiveerib ka fibriini stabiliseeriva faktori (XIII faktori), mis muudab lahustuva fibriini monomeeri lahustumatuks fibriini polümeeriks.
• Fibrinolüüsifaas-lõhustab plasmiin veresoonde jääva ja verevoolu takistava fibriini. Plasmiin on proteaas, mis tekib plasminogeenist.

Veregrupid

AB0 süsteem

Jaotuse aluseks on erütrotsüütide pinnal asetsevad A- ja B-antigeenid (aglutinogeenid) ning vereplasmas olevad anti-A ja anti-B antikehad (aglutiniinid). Kui A-antigeen satub kokku anti-A antikehaga või B-antigeen anti-B antikehaga, siis punalibled kleepuvad kokku ehk aglutineeruvad. See aga toob kaasa hemolüüsi ja seega ei saa täita nad enam oma põhiülesannet gaaside transportijatena. Lisaks ummistaksid nad ära väiksemad veresooned, mille tõttu elutähtsate organite talitlus häirub ja organism võib hukkuda või saada püsivad kahjustusi.

Reesus-süsteem

Kui punasel vererakud esineb D-antigeen, siis on veri reesuspositiivne ja kui puudub, siis reesusnegatiivne.

Vereülekanne ehk hemotransfusioon

Kui verekaotus on väike (kuni 200ml), siis võib kanda universaalsena üle 0 veregrupi verd, sest 0-grupi punastel vererakkudel puuduvad antigeenid ja nad ei kleepu kokku. Küll aga sisaldavad nad anti-A ja anti-B antikehasid, aga seda niivõrd vähe, siis aglutinatsiooni ei teki. Kui aga kantakse üle suurem kogus verd, siis on lubatud kasutada ainult sama veregrupi verd.
Reesusnegatiivse isiku veres puuduvad antikehad D-antigeeni suhtes ja kui satub reesusnegatiivse isiku verre reesuspositiivse inimese veri, siis tekivad D-antigeenid ja kui teistkordsel reesuspositiivse isiku vereülekandel võivad anti-D antikehad kutsuda esile punaliblede kokkukleepumise ja hemolüüsi, mis võib saada eluohtlikuks. Seega ei tohi kanda reesusnegatiivsele reesuspositiivse inimese verd.
Sarnane olukord võib tekkida ka  siis, kui ema on reesusnegatiivne ja isa reesuspositiivse isa järglane on reesuspositiivne. Loote vereringe on ema vereringest lahus, toitainete saamine, gaasivahetus ja jääkainete eemaldamine toimub difusiooni teel platsenta kaudu, millest punased vererakud ei pääse läbi. Kui mingil moel peaks loote veri sattuma ema organismi ja seejärel tagasi ema organismist loote organismi (ema organismis moodustuvad anti-D antikehad), siis põhjustab see loote vererakkude kokkukleepumise, mille tagajärjel loode hukkuks. Sellist tõbe nimetatakse vastsündinud hemolüütiliseks tõveks (morbus haemolyticus neonatorum). Õigeaegne vereülekanne aitab päästa vastsündinud elu.

Vereloome ehk hemopoees

• Punaliblede loome ehk erütropoees- toimub punases luuüdis, mis täiskasvanutel paikneb toruluude otstes ja lamedates luudes. Ühes tunnis võib moodustuda kuni 160 miljonit punalible. Noored punalibled, millel on olemas osaliselt tuum, nimetatakse retikulotsüütideks.  Kogu punaliblede hulgast on neid 1%. Tekkeks on vaja B12 vitamiini ja rauda. Nende puudumisel toidus või omastamishäiretel tekib kehvveresus ehk aneemia. Punaste vererakkude loome intensiivistub erinevatel põhjustel nagu näiteks ringluses olevate punaste vererakkude hulga langus, hapniku vähesus jne. Sellest võib tekkida hüpoksia. Hüpoksia põhjustab omakorda hüpokseemiat (normaalsemast madalam hapniku sisaldus veres), mis stimuleerib neerudes erütropoetiini vabanemist. Erütropoetiin soodustab luuüdi tüviraku muutumist erütrotsüüdiks.

• Valgete vereliblede loome ehk leukopoees- Granulotsüüdid tekivad punases luuüdis, lümfotsüüdid ja monotsüüdid põrnas ning lümfisõlmedes.

• Vereliistakute teke ehk trombotsütopoees- Vereliistakud tekivad luuüdis esinevate rakkude- megakariotsüütide jagunemisel. Ühes megakariotsüüdist võib saada kuni 1000 vereliistakut. Trombopoetiin on neerudes pärinev aine, mis reguleerib trombotsüütide teket.