Kõrv

Kõrv

Kõrv, mis talitleb kuulmis-tasakaaluelundina koosneb kolmes osast:

• Väliskõrvast
• Keskkõrvast
• Sisekõrvast

Väliskõrv


Väliskõrv koosneb kõrvalestast ja välimisest kuulmekäigust, mille ülesandeks on helilainete kinnipüüdmine ja edasijuhtimine. Kõrvalest koosneb nahaga kaetud elastsest kõhrest, ainult kõrvalestanibus puudub kõhr.
Välimine kuulmekäik on umbes 3 cm pikkune kanal, mis algab välimise kuulmeavaga ja lõppeb trummikilega.
Kuulmekäigu kõhreline osa on kõrvalesta kõhre jätk, luulise osa toeks on oimuluu vastav kanal. Kõhrelise osa nahk on õhuke ja seal leiduvad kaitsefunktsiooniga karvad ja vaigunäärmed. Sügavamal näärmed ja karvad puuduvad.
Välise kuulmekäigu põhjas, välis-ja keskkõrva vahel paikneb trummikile, mis on kollageenkiude sisaldav sidekoeline ovaalne leste, mis seestpoolt on kaetud limaskestaga, väljast epidermisega.

Keskkõrv


Koosneb trummiõõnest, kolmest kuulmeluukesest ja kuulmetõrvest. Trummiõõs asub oimuluu kaljuosas välimise kuulmekäigu ja sisekõrva vahel. Õõne maht on ligi kaudu 1 kuupsentimeeter. Keskkõrv on sisekõrvaga ühendatud kahe avause- esiku ja teoakne abil. Esikuaken on suletud jalusega, teoaken teisese trummikilega. Keskkõrvas paikneb 3 kuulmeluukest- vasar, alasi ja jalus. Need on omavahel väheliikuvate liigestega ühendatud ja kulgevad ahelana trummikilest esikuaknani. Trummiõõs on kuulmetõrve abil ühenduses ninaneeluga. Kuulmetõri on umbes 4 cm pikkune toru, mille kaudu õhk pääseb neelust trummiõõnde ning seega aitab tasakaalustada õhurõhku kahel pool trummikilet.

Sisekõrv

Sisekõrv paikneb oimuluu kaljuosas. Ta koosneb luulabürindist ja selle sees paiknevast kilelabürindist. Luu- ja kile labürint ei ole omavahel ühendatud ja nende vahele jääb pilujate õõnte süsteem, mis on täidetud vedelikuga ehk perilümfiga.

Luulabürint

Luulabürint koosneb:

• Esik- luulabürindi keskmine osa, mis jaguneb ülemiseks ovaalsopiseks ja alumiseks kerasopiseks.
• Luulised poolringkanalid- algavad ovaalsopisest, teoline luuline spiraalkanal algab kerasopisest. Luulisi poolringkanaleid on kolm. Need algavad ja lõppevad ovaalsopises. Poolringkanalid asuvad üksteisega ristuvates tasapindades. Eesmine poolringkanal asetseb sagitaaltasapinnas, tagumine frontaal- ja külgmine horisontaaltasapinnas. Iga poolringkanali üks algusosa on laienenud ampulliks.
• Tigu- kujutab endast teokarbi sarnast, spiraalset luukanalit, mis moodustab 2,5 keerdu ümber oma telje- teotelje. Mööda teotelje külge kulgeb spiraalselt luuline spiraalleste, mis jaotab sisemuse osaliselt esikuastrikuks ja trummiastrikuks.

Kilelabürint


Kilelabürint asub luulabürindi sees ja kordab üldjoontes selle kuju. Kilelabürindi moodustavad omavahel ühendatud neli osa. Ovaalkotike ja ümarkotike asuvad esiku vastavates sopistustes ja on omavahel ühendusjuha abil ühendatud. Ühendusjuhast lähtub endolümfijuha, mis moodustab aju kõvakelme urkes endolümfikoti.

Poolringjuhad asuvad vastavates kanalites, nad algavad ovaalkotikesest. Poolringjuhadel eristatakse säärt ja ampulli. Ampullide ja ümar- ja ovaalkotikeste sisepinnal on piirkonnad, kus paiknevad tasakaalu retseptoorsed rakud. Ampullides nimetatakse neid piirkonda ampulliharjakesteks, kotikestes aga tähnideks. Harjad ja tähnid sisaldavad retseptoorseid karvrakke ja tugirakke Harjade retseptoorsete rakkude karvakesed ulatuvad nende kohal olevasse kaltsiumi soolasid sisaldavasse sültjasse otoliitmembraani. Keha liikumise suuna ja kiiruse muutumine põhjustab harjadel želeetaolise aine kui ka tähnidel sültja massi nihkumise, mis omakorda kutsub esile nendes paiknevate retseptoorsete karvrakkude erutuse. Erutus kantakse edasi tasakaalunärvi kiududele.
Poolringjuhade ampullid, ümar-ja ovaalkotike ja nende paiknevad harjad ja tähnid moodustavad tasakaaluelundi ehk vestibulaaraparaadi.

Teojuha algab ümarkotikesest ja kulgeb spiraalkanalis, korrates selle keerdusid ja lõppeb umbselt teo tipus. Teojuha ristlõige on kolmnurkne. Tema välimine sein on luulise kanaliga kokku kasvanud. Alumine sein on luulise spiraallestme külge kinnitanud ja suundub sellelt välimise seina juurde, moodustades trummiastrikupoolse seina ehk basilaarmembraani. Viimane eraldab esikuastriku trummiastrikust täielikult. Ainult teo tipul on esiku- ja trummiastrik omavahel ühendatud kitsa mulgu ehk helikotreema abil. Kolmas sein- esikuleste ulatub luuliselt spiraallestmelt põiki teo välimise seinani.

Basilaarleste koosneb ristipidistes kiukestes-kuulmekeelikutest, mis teojuha tipu suuna pikenevad. Sellel lestmel, teojuha sees, asub keeruka ehitusega spiraalelund-Corti elund. Corti elund koosneb tugi- ja heliärritusi vastuvõtvatest rakkudest. Neid nimetatakse ka karvrakkudeks, sest nende tipud on varustatud  ülipisikeste karvakestega. Corti elundi kohal asub luuliselt spiraallestmelt algav kattemembraan.
Helilained, mis jõuavad välimise kuulmekäigu kaudu trummikileni, panevad selle võnkuma. Need võnked kanduvad mööda kuulmeluukeste ahelat esikuaknani ja panevad võnkuma esikuastriku perilümfi.

Helikotreema kaudu kandub võnkumine trummiastriku perilümfile, mille kaudu jõuavad võnked ümaraknani. Selle tagajärjel tekivad võnked basilaarmembraanis ja kanduvad  üle spiraalelundile, põhjustades retseptoorsete rakkude karvakeste hõõrdumise nende kohal oleva kattemembraani vastu. Karvrakkude mehaaniline ärritus transformeeritakse närviimpulssideks, mis suunduvad mööda kuulmisnärvi ehk teonärvi aju silla kuulmistuumadesse, sealt aga edasi suuraju oimusagara koorde, kus paikneb kuulmiskeskus.