Seedeelundkond

Seedeelundkond

Seedeelundkond koosneb elunditest, mis töötlevad mehaaniliselt ja keemiliselt toitu ning imendavad ja väljutavad mitteseeditavad jäägid. Esitatakse seedekanalit ja sellega viimajuhade abil ühenduses olevaid seedenäärmeid.

Seedekanal

Seedekanali sein koosneb sisemisest limaskestast koos selle aluskihi submukooskihiga, keskmisest lihaskestast ja välimisest serooskestast.
Limaskest sisaldab rohkesti seedenõret tekitavaid näärmeid. Limaskesta aluskiht koosneb kohevast sidekoest, mis ühendab limaskesta lihaskestaga. Ta võimaldab limaskestal lihaskesta suhtes liikuda ja moodustab limaskesta kurde.
Seedekanali lihaskest koosneb silelihasrakkude, üksikutes kohtades (neelus ja söögitoru ülemises osas) esineb ka tahtele alluvaid vöötlihaseid. Enamiku seedeelundite lihaskest koosneb välimisest pikilihaskihist ja sisemisest ringlihaskihist.
Seedekanali serooskest on õhuke ja siledapinnaline, katab magu ja suurema osa soolest. Serooskest katab ka kõhuõõne siseseina, mistõttu nii seedekanalit kui ka kõhuõõne siseseinu katvat serooskesta nimetatakse ühise nimega kõhukelmeks. Serooskest eritab vähesel määral libedat seroosset vedelikku, mis muudab kõhuõõne elundivahelise hõõrdumise minimaalseks. Neel, söögitoru ning pärasoole kaugmine osa on serooskesta asemel kaetud paksu sidekoelise kesta- adventiitsiaga.
Inimese seedekanal on 8-10 m pikkune ja jaguneb järgmisteks osadeks: suuõõs, neel, söögitoru, magu, peensool ja jämesool. Iseseisvad näärmelised organid on süljenäärmed, maks ja kõhunääre. Maksa all paikneb sapi reservuaarina talitlev sapipõis.


Suuõõs

Suuõõs on seedekanali algusosa, mille seinteks on huuled, põsed, suupõhi ja suulagi. Suupõhja moodustavad mitmed suupõhja lihased. Suulagi moodustab suuõõne ülemise seina. Eesmine 2/3 on limaskestaga kaetud luuline kõvasuulagi, tagumine 1/3 on lihaseline pehme suulagi. Pehmesuulae tagumine osa laskub allapoole ja moodustab suulaepurje, mis lõpeb kurgunibuna. Neelamisel tõstetakse suulaepuri üles, millega suletakse ühendus ninaneeluga. Suulaepurjest suundub allapoole kaks paari limaskesta kurde, mida nimetatakse suulae-keele kaarteks ja suulae-neelu kaarteks. Suuõõs läheb kurgukitsusega üle neelu.
Kurgukitsuse alumiseks piiriks on keelejuur, ülemiseks piiriks pehme suulagi, külgedele jäävad suulae-keele ja suulae-neelu kaared. Kummagi poole vahel kaarte vahel asub kurgu-ehk suulaemandel. Mandel on lümfifolliikulitest koosnev elund, milles produtseeritakse lümfotsüüte. Keelemandel asub keelejuure piirkonnas ja tõrvemandel kuulmetõrve neelu avanemise piirkonnas. Lisaks neile on olemas  veel neelumandel. Kokku moodustab kurgukitsuse ja nina tagasõõrmete piirkonnas kuuest mandlist koosnev barjäärfunktsiooniga lümfaatiline rõngas.

Keel

Keel on limaskestaga kaetud lihaseline elund, mille abil toimub toidu maitsmine, segamine ja neelu suunamine, samuti osaleb keel artikuleeritud kõnes. Keelel eristatakse ees keeletippu, keskel keelekeha ja taga keelejuurt. Keele ülemine pind moodustab keeleselja, mille limaskestas on arvukalt nelja tüüpi näsasid: niit-, seen-,vall- ja lehtnäsad. Kõik näsad peale niitnäsade sisaldavad  maitsepunge. Niitnäsad on olulised kompimis-, valu- ja temperatuuritundlikkuses.
Keele põhimassi moodustavad kolmes eri suunas paiknevad vöötlihased. Keelde suundub lihaseid ja ümbritsevatelt luudelt- alalõualuult, keeleluult, suulaelt ja oimuluu tikkejätkelt. Selline lihaste asetus annab keelele suure liikuvuse. Keele aluspinna keskel asub sagitaalne limaskesta kurd- keelekida, mille alguses paikneb kummalgi pool väike kõrgendik- keelealune lihake.


Hambad

Hambad vahetuvad üks kord ja seetõttu on inimesel kaks hamba komplekti. 20 piimahammast ja 32 jäävhammast. Kuju järgi eristatakse lõike-, silma-, eespuri ja tagapurihammasteks. Et hammaste asetus lõualuudes on sümmeetriline, kasutatakse hammastes valemit: 2 1 2 3 ehk ülemise ja alumise hambakaare kummaski pooles on 2 lõikehammast, 1 silmahammas, 2 eespurihammast ja 3 tagapurihammast. Piimahammastel on valem 2 1 0 2, tähendab, et igas lõualuu pooles on 2 lõikehammast, 1 silmahammas ja 2 tagapurihammast ning esipurihambad puuduvad.
Hambal on kroon, kael ja juur. Kroon ulatub igemest kõrgemale, kael on kaetud igemetega. Hambajuured asuvad lõualuude hambasompudes. Juuretipul on mulk, mis viib hambajuurekanalisse, see läheb üle kroonis asuvasse hambaõõnde. Kanalis  ja õnnes asub pehme kude ehk säsi ehk pulp, mille moodustavad sidekude, närvid ja veresooned. Hamba peamise massi moodustab eriline luukude dentsiin, milles puuduvad veresooned ja luurakud. Hambakroon on kaetud emailiga, mis on inimese organismi kõige kõvem kude. Juur ja kael on kaetud jämedakiulise luukoe ehk hambatsemendiga.

Süljenäärmed

Suuõõnde avanevad näärmed jaotatakse suurteks ja väikesteks süljenäärmeteks. Suuõõne limaskestas on rohkesti väikesi süljenäärmeid. Kolm paari suuri süljenäärmeid saadavad sekreedi suuõõnde. Kõrvalsüljenääre asub väliskõrva ees all mälurilihase peal, juha avaneb suuõõnde teise ülemise tagapurihamba kohal.
Lõuaalune süljenääre asub alalõuanurga kohal, keelealune süljenääre paikneb suu põhjas. Mõlema näärme juhad avanevad suu põhjas keelealusele lihakesele.


Neel

Neel on seedekanali ja hingamisteede ühisosa, kus ristuvad õhu ja toidu teed. Neel liigendub kolmeks osaks: ninamiseks, suumiseks ja kõrimiseks. Ninamine osa ehk ninaneel on tagasõõrmete kaudu ühendatud ninaõõnega ja kuulmetõrve abil keskkõrvaga. Neelu ülemise osa limaskestas asub paaritu neelumandel, külgseinas kuulmetõrve neelamise suistiku juures aga tõrvemandel. Neelu suumine osa on kurgukitsuse kaudu ühendatud suuõõnega. Neelu kõrimine osa on ühendatud kõriga. 6.kaelalüli kõrgusel läheb neel üle söögitoruks.

Söögitoru

Söögitoru on 25-30 cm pikkune sagitaalsuunas lamemenud silindriline moodustis, mille ülesandeks on lihaskesta kontraktsioonide abil toidukämbu toimetamine neelust makku. Söögitoru algab 6.kaelalüli kõrgusel, läbib diafragma ja suubub 11. rinnalüli kõrgusel makku.


Magu

Magu on seedetrakti laienenud osa, kuhu koguneb allaneelatud toit. Mao ülesandeks on toit-kördi läbisegamine, mao limaskesta poolt toodetava maomahla toimel selle keemiline lõhustamine ja edasitoimetamine soolde. Magu paikneb kõhus diafragma all keha keskteljest 5/6 vasakul. Mao kuju ja mõõtmed varieeruvad individuaalselt ja sõltuvalt täitumisest toiduga. Mao maht erinevatel inimestel võib olla 1,5-4 liitrit. Söögitoru ja mao ühinemiskohta nimetatakse maolävimiseks. Vasakul ülepoole ulatuv lai sopitaoline osa moodustab maopõhja. Suurema osa maost moodustab maokeha. Magu otse eest vaadeldes eristatakse suurt kõverikku ja väikest kõverikku.  Maokeha kitseneb lukutiosaks, millel eristatakse laiemat lukutikoobast ja sellele järgnevat soolelaadset lukutikanalit. Mao ja peensoole piiriks on maolukuti.
Erinevalt ülejäänud seedekanalist on maoseinas kolme-kihiline lihaskest: piki-,ring- ja põikilihaskiht. Mao lukuti osa moodustab ringlihaskiht tugeva sõõrlihase ehk lukustisulguri. Mao limaskest tekitab rohkesti pikisuunalisi jämedaid kurde, mis mao täitumisel kaovad. Limaskestas on hulgaliselt väikesi näärmeid, milleks on kolme liiki rakke:  ensüüme eritavad pearakud, vesinikkloriidhapet valmistavad katterakud ja lima produtseerivad kõrvalrakud. Mao limaskesta ja selle näärmete sekreeti nimetatakse maomahlaks, mida ööpäevas tekib 2-3 liitrit.

Peensool

Maole järgneb peensool, mis on seedekanali kõige pikem osa – keskmiselt 5m. Siin toimub peamine seesmine ja toitainete imendumine lümfi ja verre. Peensool jaguneb kaksteistsõrmikuks, tühi-ja niudesooleks. Kaksteistsõrmik  on 25-30 cm pikkune lingukujuline peensoole algusosa, mis kinnitub kõhuõõne tagaseinale 1.-2. nimmelüli kõrgusel keha keskteljest paremal. Kaksteistsõrmikusse suubuvad läbi ühise ava kõhunäärmejuha ja ühissapijuha. Tühisoole üleminek niudesoolde  ei ole selgelt piiritletud. Peensoole ülemist 2/5 peetakse tühisooleks (v.a kaksteistsõrmik) ja ülejäänud niudesooleks. Mõlemad sooled moodustavad rohkesti linge, mis täidavad suurema osa kõhuõõne tagaseinale. Kinnisti kaudu suunduvad peensoolde ka veresooned ja närvid.
Peensoole limaskest moodustab imendumispinna suurendamiseks ringkurde ja hatte. Ringkurrud algavad kaksteistsõrmiku keskosast, kus nad on kõige tihedamad ja kõrgemad (kuni 1cm), tühisooles jäävad nad hõredamaks ja madalamaks, niudesooles on neid ainult selle algosas. Peensoole hatud kujutavad endast 0,3-1,5 mm kõrgusi limaskesta väljasopistisi. Hatt sisaldab vere- ja lümfisooni ning närvikude, nende koguhulk on 4 miljonit. Kaksteistsõrmikus ja tühisoole ülemises osas on hatte kõige tihemini, allpool muutuvad nad pikkamisi hõredamaks ja väiksemaks. Väidetavalt suurendavad ringkurrud soole imendumispinda ligikaudu 3 korda, hatud umbes 10 korda. Peensoole limaskest sisaldab hulgaliselt näärmerakke, mis toodavad ensüüme ja lima sisaldavat soolenõret.

Jämesool

Jämesool on seedekanali lõpposa, mille pikkus on ligikaudu 1,5-2 m. Siin jõuavad lõpule seedeprotsessid, imenduvad vesi ja mineraalsoolad, toimub väljaheite moodustamine. Jämesool jaguneb umb-, käär- ja pärasooleks. Peensool suubub jämesoolde küljelt niude-umbsoole ehk ileotsekaalklapi abil, mis võimaldab soolesisul jämesoolde liikuda, kuid takistab selle tagasiliikumist.
Umbsool on peensoole suubumiskohast allapoole jääv umbes 7 cm pikkune jämesoole algusosa, millest algab ussiripik läbimõõduga 1cm ja pikkusega 3-20 cm (keskmiselt 8 cm).
Käärsool järgneb umbsoolele ja ümbritseb raamina peensoolt. Ta jaguneb nelja ossa: ülenev käärsool, ristikäärsool, alanev käärsool ja sigmakäärsool. Käärsoole iseloomulikeks tunnusteks on lihaspealad, kopad, poolkuukurrud ja rasvaripikud. Käärsoole pikilihaskiht moodustad kolm lihaspaela, mille toonuse tõttu moodustuvad väljasopistused-käärsoolekopad. Koppade vahel paiknevad soole ringlihaste toonusest tingitud sissepoole suundunud poolkuukurrud. Käärsoolekopad ja poolkuukurrud ei ole püsivad moodustised, vaid liiguvad vastavalt peristaltilisele lainele edasi, kaovad ja tekivad taas uues kohas.  Rasvripikud on käärsoole serooskesta väikesed rasvkoega täidetud väljasopitused. Jämesooles ei ole hatte, kuid on palju näärmeid, mis eritavad rooja libedakstegevat lima. Limaskestas esineb rohkesti  lümfoidse koe kogumeid, kõige enam leidub neid ussiripikus.
Pärasool on seedekanali 10-20 cm pikkune lõpposa, mis kulgeb väikevaagnas ristluu ja õndraluu ees ning avaneb lahklihal pärakuga. Pärasool on kõverdunud nii sagitaal- kui ka frontaaltasapinnas. Tema pikilihaskiht ei moodusta paelu, vaid on pidev.  Ringlihaskiht moodustab pärakuseinas silelihaskoelise sisemise pärakusulguri. Pärasoole lõpposas moodustavad pikikurrud 6-10 anaalsammast, mille vahele jäävad päraku suunas umbselt lõppevad anaalurked. Vahetult enne pärakut on pärasoole kest sile, seda ala nimetatakse hemorroidaaltsooniks. Tsooni submukooskihis paikneb pärasoole venoospõimik, mille laiendeid nimetatakse hemorroidideks.

Maks

Maks on inimese keha suurim nääre. See asub diafragma all kõhuõõne ülemises osas valdavalt paremal pool, ainult väikene osa ulatub keha keskteljest vasakule. Maksal on ebakorrapärane seenekübarat meenutav kuju. Eristatakse ülemist kumerat vahelihasmist (diafragmaalset) ja alumist sisusmist (vistraalset) pinda. Neid pindu eraldab terav alumine serv. Maksaripside jagab elundi suuremaks paremaks ja väiksemaks vasakuks sagaraks. Sisumisel pinal eristatakse kolme vagu: parem ja vasak sagitaalvagu ja ühendav ristivagu. Vaod jagunevad  maksa altvaates neljaks sagaraks: parem ja vasak sagar, ruutsagar ning sabasagar. Parema sagitaalvao eesosas asub sapipõieauk, tagaosas alumise õõnesveeni vagu. Ristvagu nimetatakse maksaväratiks, mille kaudu sisenevad pärismaksaarter ja värativeen ning väljuvad ühismaksajuha ja lümfisooned.
Kõhukelme katab  maksa peaaegu täielikult, katmata jäävad vaid tahumine vahelihasega kokkukasvanud ala ja vistseraalpinnal kohad, kus paiknevad sapipõis ja alumine õõnesveen. Maksa serooskesta alla jääb õhuke fibrooskihn, mis maksa sisemusse tungides jaotab selle arvukateks sagarikeks. Prismakujulise sagariku läbimõõt on 1-2 mm ja nende üldarv 500 000. Need on maksa ehituslikud-talitluslikud üksused, mis koosnevad näärmelistest maksarakkudest ja toestusfunktsiooniga retikulaarsest sidekoest. Sagariku keskel on tsentraalveen, mille ümber paiknevad radiaalsete väätidena maksarakud vaheldumisi verekapillaaridega. Rakuväätide sisemuses moodustavad mikroskoopilised pilud-sapikanalikesed, mis sagariku pinnal koonduvad suuremateks sapijuhakesteks. Kummastki maksasagarast väljub sapp parema ja vasaku maksajuha kaudu, mis liituvad maksaväratus ühismaksajuhaks. Ühismaksajuha ühinemisel sapipõiega moodustub kaksteistsõrmikusse suubuv ühissapijuha.
Erinevalt teistest elunditest voolab maksa sisse nii arteriaalne kui ka venoosne veri. Pärismaksaarteri kaudu siseneb maksa arteriaalne veri ja värativeeni kaudu venoosne. Seedeelunditest ja põrnast tulev venoosne veri sisaldab mitmesuguseid toitaineid ja kahjulikke keemilisi ühendeid, mis osalevad maksas toimuvates protsessides. Olles maksa sisenenud jagunevad pärismaksaarter ja värativeen järjest peenemateks harudeks, millest saavad alguse tsentraalveeni suubuvad maksaväädivahelised verekapillaarid. Sagarike tsentraalveenid ühinevad ja moodustavad lõpuks 2-3 maksaveeni, mis suubuvad alumisse õõnesveeni. Seega suubub veri elundisse pärismaksaarteri ja värativeeni kaudu ning väljub maksaveenide kaudu.

Sapipõis

Sapipõis  on ühismaksajuha väljasopistust. See on ligikaudu 50 ml mahutuvusega pirnikujuline sapireservuraar maksa alumisel pinnal. Elundil eristatakse kaela, keha ja põhja. Põhi ulatub maksa alumise serva alt pisut välja, kael kitseneb sapipõiejuhaks. Sapipõie limaskesta epiteelirakkude võime tõttu  resorbeerida intensiivselt vett, kontsentreerub sapp siin kuni 10- kordselt.

Kõhunääre

Kõhunääre ehk pankreas on piklik sagarikujulise ehitusega elund massiga 70-80 grammi, millel on nii ekso- kui ka endokriinnäärme funktsioon. Eksokriinne osa produtseerib seedeensüüme sisaldavat kõhunäärmenõret, mis kaksteistsõrmikusse jõudes osaleb seedeprotsessis. Kõhunäärme endokriinne funktsioon seisneb hormoonide tootmises ja verre eritamises.
Kõhunääre paikneb ristipidi tagumisel kõhuseinal, mao taga. Kõhunäärmel eristatakse pead, keha ja saba. Pea paikneb kaksteistsõrmiku lingus, kolmetahulise prisma kujuline keha asub 1. nimmelüli kõrgusel, saba ulatub põrnaväratini. Elundit läbib kogu ulatuses kõhunäärmejuha, mis avaneb koos ühissapijuhaga kaksteistsõrmikus olevale suurele kaksteistsõrmiknäsale.
Kõhunääre koosneb väikestest sagarikest, mille vahel on  kohevast sidekoest vaheseinad. Vaheseintes asuvad veresooned ja närvid. Sagarikest väljuvad peened viimajuhad liituvad omavahel ja suubuvad kõhunäärmejuhasse. Peale sagarike on kõhunäärmes rikkalikult verekapillaaridega varustatud väikesi endokriinfunktsiooniga rakurühmi- kõhunäärme sisesekretoorseid saari, mis moodustavad kõhunäärmest 2%.

Kõhukelme

Kõhukelme on serooskest, mis vooderdab kõhuõõne seinu ja läheb üle siseelunditele. Ta sisaldab rohkesti elastseid kiude ja on kaetud ühekihilise lameepiteeliga-mesoteeliga. Mesoteel eritab seroosset vedelikku, mis võiab elundite pinda, vähendades seega hõõrdumist. Kõhuseina vooderdavat kõhukelmet nimetatakse seinmiseks ehk parietaalseks, kõhuõõne elundeid katvat kõhukelmet aga sisumiseks ehk vistseraalseks. Need on ühtse serooskesta osad, mis lähevad üksteiseks üle. Kõhukelmeõõs ehk peritoneumiõõs on parietaalse ja vistseraalse kõhukelme vahele jääb pilujas ruum, mis on täidetud seroosse kõhukelmevedelikuga. Kõhukelmeõõs on meestel umbne, naistel aga munajuhade, emakaõõne ja tupe kaudu väliskeskkonnaga ühendatud.
Kõhukelme moodustab dublikatuure, mis esinevad kehas kinnistite, sidemete ja rasvikutena.
Kinnistite abil kinnitub peensool (va kaksteistsõrmik),  ussiripik, risti- ja sigmakäärsool kõhuõõne alumise seina külge. Sidemeks niemtatakse kõhukelme üleminekut kõhuseinalt elunditele. Näiteks moodustab kõhukelme maksasirpsideme.  Rasvik on kahest kõhukelme lestmest koosneb moodustis, mille vahel on tavaliselt rohkesti rasvkudet. Väikerasvik on maksa alumise pinna ja mao ning kaksteistsõrmiku vahel asetsev duplikatuur. Suurrasvik algab suurelt maokõverikult kõhukelme kahe lestmena, laskun alla väikevaagnani ja pöördub siis jälle üles kuni ristikäärsooleni. Seega moodustub neljast omavahel kokkukasvanud kõhukelme lestmest suurrasvik, mis ripub põllena eesmise kõhuseina ja soolte vahel.