Lyme'i tõbi ehk Puukborrelioos

Lyme'i tõbi on puukide poolt ülekantav haigus (multisüsteemne). Borrelioosi tekitab spiroheet (keeritsbakter) Borrelia burgdorferi. 1975. aastal USA's kirjeldati esmakordselt seda haigust, kui puugihammustuse järgset oligoartriiti noortel ja täiskasvanutel. Eestis on sagedus 22:100 000 inimese kohta. Borrelioosi vallandajaks on kolm  genotüüpi:

• Borrelia burgdorferi sensu stricto (USA, Euroopa, Aasia)
• Borrelia garinii (Euroopa, Aasia)
• Borrelia afzelli (Euroopa, Aasia)

Haigusel eristatakse tavaliselt 3 etappi:

1. Lokaliseerunud staadium, mida 80% haigetest on iseloomustaks erythema migrans (märklauataoline erüteem, mis tekib mõni päev kuni kuu pärast hammustust)
2. Dissemineerunud infektsioon
3. Persisteeriv krooniline infketsioon

Nahakahjustus

Tekib erythema migrans (migreeruv erüteem), millega kaasnevad sageli üldnähud, nagu palavik, regionaalne lümfadenopaatia.  Märklauataoline erüteem ei kao iseseisvalt ilma ravita 48h jooksul, kui pole saanud antibiootikume. See laieneb igapäevaga ja nahast on võimalik leida spiroheete.  On olemas võimalus sekundaarsete punetavate laikude teke nahale, mis on seotud hematogeense külviga. Migreeruv erüteem kaob ilma ravi saamata 3-10 nädala pärast. Borrelia-lümfotsütoom on valutu sinakaspunane sõlm või laik, mis tekib erinevatesse kehapiirkondadesse. Krooniline atroofiline akrodermiit on sinakaspunane plaatjas või nodulaarne värvimuutus jäsemete sirutuspindadel. Tihti esineb koos polüneuropaatiaga (tekib sageli Borrelia afzeli korral).
Kardiit (südamepõletik) tekib nädalaid või kuid pärast nakautumist. Iseloomulik on atrioventrikulaarsete juhthäirete kujunemine, millega kaasneb müokardiit või perikardiit. Antibakteriaalne ravi erüteemifaasis vähendab kardiidi teket.

Lihas-liigesüsteem 

Mono- või oligoartriit, mis võib kesta lühikeste attakidena nädalaid kuni kuid. Hiljem võib kujuneda välja artriit ja see on enamasti põlveliigeses. Haaratuks võivad saada veel temporomandibulaarliigesed. Artriidi korral  on sünoviaalvedelikus polümorfonukleaarsete leukotsüütide arvu tõus ja leukotsütoos, glükoositase on normaalne ja valgusisaldus on veidi tõusnud. 85%'l inimestest, kellel haigus ravimata, on sünoviaalvedelikus Borrelia burgdorferi antigeen. Lihaste haaratus võib tekkida igas haiguse faasis ja kesta nädalaid kuni aastaid. Kui äsja haigestunud ollakse ja haigus on alguses, siis kaebab 40% haigetest lihasvalu. Müosiit on lokaliseerunud või difuusne. Võimalik on nii homatogeene kui ka direktne invasioon. Polümüosiidi korral on leitud kreatiinkinasitaseme tõusu (7500-30000 U/L) ning positiivsed seroloogilised testid (IgG ja IgM-AK). Borrelioosist vallanduv müosiit on alluv antibakteriaalsele ravile. GKS ja tsüstostaatikumid on efektita.

Närvisüsteem

Neuroborrelioos tekib peaaegu kõigil nakatunutel. Tunnusteks on meningiit, entsefalomüeliit, kraniaalnärvide neuriit, radikuloneuriit, perifeerne neuropaatia. Entsefalopaatia ja perifeerne neuropaatia ei progresseeru pärast intravenoosset antibakteriaalset ravi. Silmakahjustustes esikohal on konjunktiviit, harvem uveiit, keratiit, vitriit, n. opticus ehk neuriit (Nägemisnärvi põletik).
Laboratoorne diagnoos saadakse seroloogilisel uuringul. Borrelia IgM-antikehad on veres juba pärast nädalat nakatumist ja IgG-antikehead umbes 1 kuu pärast nakatumist.

Ravi

Antibakteriaalne ravi on efektiivne, intravenoosne ravi on vajalik neuroloogilise patoloogia kõrval. Reumatoloogilise sündroomi  kujunemisel rakendatakse antibakteriaalset ravi doksütsükliiniga 200mg päevas või amoksitsiliiniga 1000mg päevas ja neli nädalat. Võimalik on  ka tsefuroksiimi 500mg 2 korda päevas ja 20 päeva. Kui sünoviit persisteerib peale teist antibiootilist ravikuuri, on näidustatud ravi hüdroksüklorokiiniga 400mg päevas 1 kuu vältel ja seejärel hakata annust vähendama.